Raplamaa transpordiettevõtja väärtustab kvaliteeti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toivo Leesi kuulates on selge, et transporditeenuse pakkumine on just see rada, mida ta tahab käia. Mehel on selles vallas kogemusi juba 15 aastat, aga sinna jääb ka algusaja kooliraha, kui soetatud sõiduk ja töövahendid tuli majanduslanguse tulles maha müüa. Meelepärast tööd ta ei jätnud – tegi laadimistöid ja oli asendusautojuht teistes firmades, vahepeal sõitis pealinnas taksotki.
Nagu veri viib rähnipoja puu otsa, paneb (äri)idee inimese sihikindlalt oma teed käima. 2012. aastal sai alguse osaühing Yallees, mille nime esimene pool tuleb Raplamaal asuva Jalase küla vanast nimest, kus Toivo praegu elab, teine pool on ta perekonnanimi.
„Maal elades on autot vaja ja väga kaugel ei tahtnud tööl käia, jõudu mul on ja asju tõsta jaksan, klienditeenindus on üks mu tugevamaid külgi ja veoteenuse pakkujate reklaame siinkandis näha ei olnud – kõik see ajendas oma firmat looma,” loetleb mees ettevõtte asutamise põhjuseid.
2016. aastal sai alguse kaubamärk Raplamaa Veoteenused. Ettevõte pakub abi reisijate- ja pakiveol või kolimisel, aitab sisse ja välja tassida mööblit, paigaldab kodutehnikat, aitab laadimisel ja ladustamisel. Logo sai kavandatud sinisepõhjalisest liiklusmärgist lähtuvalt, et olla pilkupüüdev ja arusaadav.
Kui on mees ja veok, saab juba teenust pakkuda, kuid raskete asjade liigutamiseks on rohkem abikäsi vaja. Need kutsutakse appi siis, kui on tarvis. Lees ei tahagi oma ettevõtet suureks paisutada. Ühemehefirmas on omanik kõige eest vastutav. Ennekõike tähendab see teenuse kvaliteedi säilimist. Ka ei lähe siit välja mitut erinevat sõnumit, mis võivad firma mainet kahjustada.
„Meie tegevuse peamised märksõnad on esinduslikkus, korrektsus ja vastutulelikkus. See tähendab tellimust täites korrektset riietust ja saabumist täpselt tellitud ajaks. Klient eeldab, et kohale tulevad professionaalid, kes oma tööd tunnevad, keegi ei taha ligadi-logadi teenust. Selle asemel võib juba ise pusida,” loetleb Toivo Lees oma tegevuse põhimõtteid. Korrektse välimuse ja viisaka teeninduse eest on nad palju häid sõnu kuulnud. Kui on klient, kes tahab näiteks kolimise ajal teises autos kaasa sõita, on selleks kasutada S-klassi Mercedes või Audi Q7, suurema seltskonna jaoks üheksakohaline Volkswagen Caravelle. Saab ka tellida eraldi autojuhi või rentida sõidukit.
Vajakajäämised aadressidega
Leesi abilised on kas kerg-, tava- või raskelaadijad, nagu ta neid laadija füüsilise võimekuse järgi nimetab. Kui tellitakse tõstma väga kaalukaid asju, nagu klaver või kahe poolega külmik, kutsutakse appi tursked mehed, kes suudavad raskusi tõsta ja neile ka vastukaaluks olla. Raskete asjade laadijaid on põhitiimis praegu kolm, neljas mees on kaitseväes, kuid vajaduse korral kutsutakse abijõudu teistest maakondadest juurde. Ka on teistesse maakondadesse varutud abikäsi juhuks, kui tellimus on väljaspool Raplamaad, et põhimehed ei peaks mööda Eestit kaasa sõitma. Leesi sõnul on laadijaid raske leida, sest enamasti tahetakse arvutihiirega raha teenida. Kõik nad on valitud hoolega ja ettevõtte põhimõtteid arvestades.
Üks raske tõstmise näiteid on Rapla riigigümnaasiumi umbes kolme meetri kõrgused uksed, kus teised firmad ei võtnud tellimust vastu, sest töö oli füüsiliselt liiga raske – üks uks kaalus 240 kg. Uksed tuli esmalt hoonesse sisse tassida, siis püsti tõsta ja seni kinni hoida, kuni need paika kinnitati. „Seda tehes ei olnud mul suutlikkuse piir veel käes. Klavereid tassides võtab naha rohkem märjaks,” ütleb Lees enda kohta.
Meie jutuajamist ilmestavad värvikad näited ja lõbusad lood tehtud töödest, aga ka pingutustest ja nuputamisest, kuidas tassida sisse või välja suur klaver või kahepoolne külmik, kui ruumi keeramiseks õigupoolest polegi, sest trepid majades on järsud ja kitsad. Välja tuli seegi, et osal kortermajade trepikodadest pole numbreid-tähistusi ja siis tuleb nuputada, kummast maja otsast hakata korterite numbreid lugema.
On ette tulnud, et klient ei oska nimetada oma täpset aadressi. Maakohtades on asulaid, kus kortermajal pole numbrit, vaid on nimi, kuid aadressiks öeldakse näiteks Sireli 5, mitte Sireli maja, korter 5. Samas on veel näiteid, kus tee juhatamine on käinud stiilis: sõida üle künka, keera vasakule ja siis pärast kaske kolmas maja on minu. Lõpuks on Lees info ikka „välja pigistanud”, see on tähtis juba sellepärast, et kokkulepitud ajaks täpselt kohale jõuda.
"Olen korduvalt pidanud imestama, kuidas inimesed ei tea, kus nad elavad, ega tule ka ise toime oma aadressi väljauurimisega."
Sõites mees GPSi ei kasuta, sest see ei leia paljusid aadresse üles, ta orienteerub üksnes veebipõhise Regio kaardi järgi, mida süsteem jooksvalt uuendab. „Olen korduvalt pidanud imestama, kuidas inimesed ei tea, kus nad elavad, ega tule ka ise toime oma aadressi väljauurimisega. Samuti olen soovitanud, et korteriühistu paigaldaks trepikodadele numbrid, et päästeamet või kiirabi oskaksid vajaduse korral otsimata kohale tulla, eriti juhul, kui abivajajaga enam telefoni teel ühendust ei saa. Või olen osutanud sellele, et puuoksad sissesõiduteel on nii madalal, et päästeauto läbi ei pääse,” räägib Lees vajakajäämistest.
Kogemused on õpetanud ka eelnevalt küsima, kas trepikojad on takistustest vabad. Kui vedajatel tuleb eest ära tõsta lillepotte, lapsevankreid, jalgrattaid ja teisi takistusi, siis see kõik võtab aega ning selle eest tuleb rohkem tasuda. Aga asjad trepikodades on takistuseks ka kiirabile, kui kedagi on vaja kanderaamiga välja viia.
Virtuaalne teenus lisaks
Võimaluse korral koondab Lees poest päeva jooksul tehtud ostud kokku ja viib õhtul korraga kodudesse ära. Kuid on ette tulnud ka kiirreageerimist: klient tuli kella 11 ajal Raplas poodi ja ütles, et ainult siis ostab pesumasina, kui kaup on keskpäevaks kodus. Poest helistati ja linnast mõneteistkümne kilomeetri kaugusel elav vedaja „lendas peale”.
„Siiski peab tegema midagi kõrvalt lisaks, ainult veoteenus ei toida,” kinnitab Lees. Nii pani ta püsti kodulehe „Kampaania 24”, mis vahendab teenusega liitunud firmade allahindlusi ja sooduspakkumisi. Virtuaalne ettevõtmine pole nii kulukas kui veoteenuse osutamine, see on seljatagune, kui peaks majanduskriis tulema. Lees haldab kodulehte ise, kuigi kinnitab, et kõige meelsamini teeb ta vedusid. Olgu lisatud, et selle juurde kuulub vahel ka väike välimuse muutus: nii on ta advendiajal ringi sõitnud, jõuluvana habe ees, ja jaganud igale kliendile kommi.
Kui on mees ja veok, saab juba teenust pakkuda, kuid raskete asjade liigutamiseks on rohkem abikäsi vaja.
Kui elujõuline suudab selline väikefirma olla? „Elujõudu on firmal nii palju, kui on seda omanikul,” tuleb vastuseks. Järgneb ülevaade hinnakujunduse põhimõtetest ja hindadest, mille võib kokku võtta nii: „Ma tahan ellu jääda, mitte ratsa rikkaks saada.” Omaniku sõnul on taolisel väikeettevõttel raske vaid ühe tegevusega pinnale jääda, kuigi iga aastaga on seis paremaks läinud. Selle taga on reklaamid kohalikes lehtedes ja veebis, aga alati ulatab mees kliendile ka visiitkaardi, et kontaktid oleksid teinegi kord käepärast. Nende koostööpartneriks on elektroonikapood, sealtkaudu tellides tuleb kliendile vedu odavam kui ekstra sõidu puhul.
Tellimust täitma minnes on pakiautos alati kaasas põhitööriistad, aga kui on vaja spetsiifilisemaid tööriistu, siis on vaja vaid ette öelda ja kõik saab olema. Autojuhtimist nautiv mees harjutab jätkuvalt ka rasketes teeoludes sõitmist, et see oleks käe sees. Rõõmsameelne ja jutukas Toivo ütleb end olevat rahuliku loomuga, kulmu paneb kortsutama, kui mõni klient käitub ebaviisakalt.
„Meie põhisuund on veoteenusel, aga tahan pakkuda ka kõike sellega kaasnevat. Julgen end pidada veoteenuse spetsialistiks, kuid saame laadimise kõrval hakkama ka kardinapuude ja lampide ülespanekuga või kodumasinate ühendamisega. Mulle meeldib inimestele head teha ja mulle meeldib see töö. Kui teeksin seda vaid raha pärast, tõstaksin hinnad kohe palju kallimaks. Meie firma on väike, paindlik ja lahendustes leidlik. Hoolimata pikast tegutsemisajast annab umbkaudu iga kümnes töö jälle juurde uue kogemuse või asja, mida järgmine kord tähele panna,” lausub Toivo Lees kokkuvõtteks.