Lennart Meri – üks väga eriline figuur (20)
29. märts 2019, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lennart Meril ei olnud vaja pidada sütitavaid kõnesid või anda välja kiidukirju; me töötasime temaga ja tema jaoks sellepärast, et Lennart oli Lennart. Ja Lennarti jaoks sa lihtsalt tahtsid töötada, sest tal oli visioon, kirjutab diplomaat ja omaaegne presidendi välisnõunik Toivo Klaar.
Mul on riiulis Anatol Lieveni raamat «The Baltic Revolution», kuhu on kirjutatud «Toivo Klaarile. Meie pikaajalise koostöö mälestuseks. Lennart Meri. 17. sept. 1993». Istusime siis koos Finnairi lennukis teel New Yorki ja meie koostöö oli juba kestnud kaks ja pool aastat. Kuid meile mõlemale teadmata seisis ees veel kaheksa aastat, mis kulmineerus minu ajaga presidendi välisnõunikuna aastatel 1999–2001.
Tegelikult kohtusime Lennart Meriga esimest korda 1988 Melbourne’i ESTO-l, kuid päriselt tuttavaks saime alles 1991. aasta jaanuaris, kui ma paar päeva pärast OMONi vägivalda Riias taotlesin audientsi ja avaldasin soovi välisministeeriumisse tööle tulla. Siis asus välisministeerium veel Toompea lossi tiivas ja koosnes vaid käputäiest (aga see-eest väga entusiastlikest) inimestest. Nagu tavatses öelda välisminister Meri: «Vabadussõjas puhkepäevi ei olnud». Pärast lühikest vestlust Meriga, mida ma küll eelnevalt pikalt pingil istudes ootama pidin, asusin veel samal õhtul kümne paiku fakse välja saatma.
Nagu tavatses öelda välisminister Meri: «Vabadussõjas puhkepäevi ei olnud»
Välisministeeriumis oli erineva taustaga inimesi. Oli oma ala professionaale – näiteks konsulaarosakonnas – kes olid töötanud seal juba ENSV viimase «välisministri» Arnold Greeni ajal. Oli haldusinimesi, kes olid liitunud ministeeriumiga teiselt elualalt, ja oli hulganisti noori, keda Meri oli kas kutsunud või kes olid omal algatusel liitunud, nagu mina. Noored ei olnud seal karjääri pärast. Me ei mõelnudki sellele. Olime seal veendumuse pärast, et Eesti vajab meid ja et meie saame niipidi vabadusvõitlusele kaasa aidata. Ja loomulikult uskusime Lennart Merisse.
Me töötasime temaga ja tema jaoks sellepärast, et Lennart oli Lennart. Ja Lennarti jaoks sa lihtsalt tahtsid töötada.
Lennart Meri oli väga eriline figuur. Ta ei olnud juht klassikalises mõistes. Ma ei mäleta näiteks, et ta oleks kunagi võtnud meeskonna kokku ja mõne sütitava kõne pidanud. Samuti ei mäleta ma, et ta oleks eriti hiilanud tänuavaldustega. Neid oli, kuid need olid pigem sporaadilised. Kuid Lennart Meril oli see-eest sisemist sära ehk karismat jalaga segada. Tal ei olnud vaja pidada sütitavaid kõnesid või anda välja kiidukirju (kuigi oleks muidugi võinud seda rohkem teha); me töötasime temaga ja tema jaoks sellepärast, et Lennart oli Lennart. Ja Lennarti jaoks sa lihtsalt tahtsid töötada.
Sest Lennart Meril oli visioon. Tema jaoks oli Eesti loomulik osa Lääne-Euroopast ja oli lihtsalt vaja eemaldada need tõkked, mis meid tagasi hoidsid. Sellepärast tundis ta ennast ka nagu kala vees kohtumistel Euroopa ja maailma vägevatega. Sest nii see ju pidigi olema ja ei olnud mingit küsimust, kas Prantsuse välisminister Dumas või Saksa välisminister Genscher toru võtavad, kui Lennart Meri helistab. Ja ei olnudki, sest ka vastaspool tajus samuti Meris seda miskit, mis tegi temast loomuliku vestluskaaslase: ta oli maailma liidritele «üks meie seast».
Vahest läksid Lennart Meri nägemus ja reaalsus teineteisega ka vastuollu. Kuid üldjuhul pidi siis reaalsus painduma, sest nagu Meri tavatses öelda: «Inimesed pole protokolli jaoks, vaid protokoll inimeste jaoks». Ja nii pidi ka USA salateenistus tollesama, 1993. aasta Ameerika-visiidi lõpus üliinimlikult pingutama, et Eesti president oma tagasilennu peale jõuaks. Secret Service’i agent ütles mulle veel New Yorgi kesklinnast lahkudes, et jääme kindla peale lennukist maha, kuna olime nii palju ajagraafikust maas. Aga ikkagi jõudsime, sest isegi siin töötas merilik sarm ja soe käepigistus ning tehti kõik, mis võimalik ja rohkemgi veel.
Tahan ääristada järgnevat juttu Berliiniga: Berliin aastal 1991 ja Berliin aastal 2000. 1991. aasta juunis üritasid kolme Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Balti riigi välisministrit murda sisse Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Konverentsi (CSCE) välisministrite kohtumise uksest, 2000. aasta novembris aga toimus suurejooneline Eesti Vabariigi presidendi riigivisiit Saksamaale.
1991. aasta augustis sai Eesti jälle vabaks, aga veel juunis ei oleks keegi arvanud, et see nii kiiresti juhtub. CSCE välisministrite kohtumine Berliinis andis meile hea võimaluse ennast näidata ja meie iseseisvustaotlustele rõhuda. Nii asuski kolmik Janis Jurkans (Läti), Algirdas Saudargas (Leedu) ja Lennart Meri (Eesti) saatjaskondadega Berliini poole teele, et kohtumise koridorides ja võimalusel ka istungisaalis Balti asja ajada. «Saatjaskond» tähendas toona muidugi vaid käputäit inimesi, sest rohkemaks raha ei olnud, kuid mul oli õnneks võimalus selles ettevõtmises osaleda. Ja ka see oli vaid võimalik tänu sellele, et minule, Kanada kodanikule, väljastati Nõukogude Liidu sinine, ehk teenistuslik välispass. Nii sai osta Aerofloti pileti rublade eest, muidu oleks pidanud valuutas maksma. See seiklus oleks veel võinud halvasti lõppeda, sest Šeremetjevo lennujaamas tahtis piirivalvur minu käest midagi teada ja loomulikult oleks olnud kummaline, kui sellise passiga reisiv NSV Liidu kodanik ei oska silpigi vene keelt. Kuid Jüri Luige kiire sekkumine üle minu õla päästis olukorra ja jõudsime õnnelikult lennukile ja Berliini.
Tal oli harukordne oskus tohutut võrgustikku punuda, millest Eestil ka aastate jooksul suur kasu on olnud.
Erinevalt Balti kolleegidest, kes olid tagasihoidlikes hotellides linna idaosas, peatus Eesti delegatsioon Lääne- Berliini ühes prestiižsemas hotellis InterContinental, kus juhtumisi peatus ka James Bakeri juhitud USA delegatsioon. Kuigi meil valuutat ei olnud lennupiletite jaoks, oli meil Lennart Meri sõpru, antud juhul sotsiaaldemokraatliku Friedrich-Ebert-Stiftungi näol, kes meie luksusliku viibimise kallis hotellis kinni maksis. Üldse oli Meril neid sõpru igas linnas ja igas sadamas; tal oli harukordne oskus tohutut võrgustikku punuda, millest Eestil ka aastate jooksul suur kasu on olnud.
Ministrite kohtumine ise oli huvitav elamus: esiteks oli vaja territooriumile pääseda, teiseks oli vaja pääseda konverentsikeskuse ruumidesse. Õnneks oli baltlastel üpris palju poolehoidjaid ja nii kuulutasid meid rootslased ja belglased oma külalisteks, samas kui leedulased ja lätlased olid teiste sõbralike riikide külalised. Nõukogude Liit vedas kohale Moskva-meelsed komparteilased kolmest riigist, kuid ega sellest neile erilist kasu ei olnud. Ikka kuulus rahvusvahelise meedia tähelepanu ja poolehoid meile ja eriti Lennart Merile, kes suutis vabalt prantsuse-, saksa- ja ingliskeelse pressiga suhelda. Kohtumised Bakeri, Genscheri, Dumas’, Rootsi välisministri Sten Anderssoni ja teistega aga andsid kinnitust, et me ei olnud mitte üksi.
Juunist 1991 juunisse 1992.
Eesti oli jälle iseseisev ja osales CSCE tippkohtumisel Helsingis juba täieõigusliku liikmena. Kavas oli Balti liidrite kohtumine USA president George Bushiga. Kohtumisel osalesid ka nelja riigi välisministrid ja mina saatsin välisminister Manitskit. Kohtumine juba käis, kui avanes uks ja sisse astus Lennart Meri, kes oli siis (vaid) Eesti suursaadik Soomes. Kuidas ta täpselt sinna pääses, ei olegi selge, aga sisse ta sai ja kui ta juba sees oli, ei olnud tal mõtteski asuda tagaplaanile. Balti liidrite ja Bushi vahelisest vestlusest kujunes hoopis USA presidendi ja Eesti suursaadiku vaheline arutelu, kus viimane väitis, et USA-l puudub Balti riikide suhtes korralik strateegia ja esimene asus ennast ja oma riiki kaitsma. Aga Lennart Meri jaoks oli see loomulik, sest lõppude lõpuks oligi ta võrdne maailma vägevatega.
Edasi detsembrisse 1993. Toimus kolme riigi turnee: Jordaania-Kuveit-Türgi. Jordaanias oli tore näha kahe enam-vähem sama vana ja võrdselt erudeeritud mehe, Lennart Meri ja kuningas Husseini kohtumist Ammanis. Mulle on aga visiit jäänud eriti meelde ühe lennartliku krutski pärast: olin välisministeeriumi poliitikaosakonna juhatajana loomulikult osalenud visiidi ettevalmistamises, ent märkmete tegemine ei olnud minu ülesanne. Seega lasin vist ametliku kohtumise vältel, mis toimus palee territooriumil lahtises telgis, mõtteil rännata kuni hetkeni, kui president Meri, kes seda ilmselt oli tähele pannud, küsis, et äkki soovib härra Klaar sellele midagi lisada. Kuna mul polnud vähegi aimu, millest oli parajasti jutt olnud, siis suutsin kiiruga vaid seada ritta paar üldist sõna ja visata palli tagasi kokkuvõttega, et seda teab härra president muidugi palju paremini. Meri ei pannud mulle seda kusjuures sugugi pahaks, aga mind õpetas see, et tasub ikka kogu aeg valvel olla, eriti kui on tegemist sellise isikuga, nagu on Lennart Meri.
Sama reisi lõpupoole olime Ankaras, kus külastasime ka suurejoonelist Anatoolia tsivilisatsioonide muuseumit. Muuseumist väljudes möödusime teel autode juurde poodidest, kus müüdi igasugu antiikseid ja mitte-nii-antiikseid esemeid. Äkitselt hüppas Meri ühte poodi sisse. Kõik tardusid hetkeks – ja siis tormasid kõik, turvamehed kõige ees, väikesesse poodi, kus president parajasti omanikuga mõnusalt jutustas. Kui andis väikest vimkat teha, siis Meri seda ka tegi. Kasvõi lihtsalt sellepärast, et sai teha.
Ta tavatses öelda, et omariiklus on sarnane jalgrattasõiduga: kui seisma jääd, kukud ümber.
Kui ma 1998. aastal Brüsseli saatkonnast tagasi tulin, avanes uus võimalus koos Lennart Meriga ja tema heaks töötada. Presidendi välisnõuniku koht oli vabanenud ja mina haarasin kinni võimalusest teatud mõttes naasta sinna, kus minu ametnikukarjäär oli alguse saanud, ehk siis Meri juhitud kantseleisse. Küll asus kantselei nüüd Kadriorus ja mitte Toompeal, aga õhkkond oli paljuski sarnane üheksakümnendate alguse välisministeeriumiga.
Jälle töötati siis kui vaja, mitte kella järgi. Ja jälle oli vaja ennast sobitada Meri isiksuse ja eripärasuste järgi, kuid kuna ka president oli peaaegu kümme aastat vanemaks saanud, oli tempo Vabariigi Presidendi kantseleis ehk VPKs, nagu meie seda siis kutsusime, veidi madalam 1991. aasta välisministeeriumi omast. Mõni võiks ka öelda, et teemad ei olnud enam nii pakilised – ei olnud ju vaja võidelda riigi tunnustamise pärast. Aga Meri sellega küll ei oleks nõustunud. Sest nagu tema tavatses öelda, on omariiklus sarnane jalgrattasõiduga: kui seisma jääd, kukud ümber.
Nüüd oli vaja Eestit müüa ja Lennart Meri oli Eesti parim müügimees. Olgu siht Euroopa Liit või NATO, ikka olid olulised tööriistad Meri erudeeritus ja oskus ükskõik mis olukorras ükskõik kellega jutu peale saada. Olgu selleks tänavakaubitseja või suurriigi president või suurfirma juht. Just ärisidemete arendamine ja investeeringute ligimeelitamine oli tema jaoks tema ametiaja viimastel aastatel olulisel kohal ja seda vaatamata asjaolule, et erinevalt globaalpoliitikast ei olnud majanduspoliitika sugugi tema lemmikvaldkond. Kuid ta mõistis hästi selle olulisust Eesti arengule ja nii olid ärimeeste delegatsioonid ja äriseminarid välisvisiitide lahutamatuteks osadeks. Meenub äriseminar Mumbais 1999. aastal, kus presidenti saatev äridelegatsioon oli millegipärast tõmbunud üheskoos paari laua taha, jättes kohalikud ärimehed abitult ringi vaatama. Siis kamandas Meri mind pulti, kust pidin ükshaaval tutvustama Eesti ärimehi, et siis kohalikud juba saaksid ise sidemete loomiseks initsiatiivi haarata.
Nüüd jõuame tagasi Berliini. 2000. aasta novembris toimus suurejooneline riigivisiit Saksamaale, mis oli Lennart Merile emotsionaalselt oluline ja meie jaos seetõttu ka eriti tähtis. Nägime meeskonnana tõsist vaeva, et visiit kujuneks millekski eriliseks, aga meil oli ka suurepärane materjal, millega töötada. Merit tunti Saksamaal ja ajakirjanikele ta meeldis, oli ta ju üks väheseid välismaiseid riigijuhte, kes valdas vabalt saksa keelt. Ja nii kujunes see visiit Eesti-taolise väikeriigi jaoks millekski ainulaadseks: kogu mitmepäevase visiidi vältel oli Saksa suurimates väljaannetes artikleid käimasolevast Eesti presidendi riigivisiidist. Sellist tähelepanu ei pöörata isegi mitukümmend korda suuremate riikide esindajate visiitidele, kuid Eesti seda pälvis tänu Lennart Merile.
Poliitilise olukorra kohta aga usun, et ta ütleks: «Tule taevas appi!»
Mida aga ütleks Lennart Meri tänase Eesti kohta? Kindlasti oleks ta üldiselt rahul majanduslike edusammudega, kuigi ta oleks tõenäoliselt ka mures maapiirkondade arengu pärast. Poliitilise olukorra kohta aga usun, et ta ütleks: «Tule taevas appi!». Lõpetan paari tsitaadiga tema kõnest vabariigi aastapäeval 20 aastat tagasi:
«Kuidas suudab Eesti majandus toime tulla rahvusvahelise konkurentsiga? Kuidas suudame meelitada Eestisse majanduse arenguks nii vajalikku raharessurssi? Kui vaadata Eestit mitte romantilise rahvuslase, vaid välisinvestori külma ja kaalutleva pilguga, siis mis teda Eestis võiks paeluda? Ühtlasi tahaksin hoiatada nende poliitikute eest, kes kasutavad autoritaarseid ja ebademokraatlikke vahendeid. Kiiresti muutuvad ajad on inimeste sekka külvanud ebakindlust. Inimesed otsivad julgustust karmist käest ja magusatest lubadustest. Autoritaarsed poliitikud, kes seda ära kasutavad, ei usalda tegelikult ei rahvast ega oma kaasvõitlejaid, neid piitsutab tagant ennekõike võimuiha. Nad on Eestile sise- ja välispoliitiliselt muret tekitavad.»
