Perearst Le Vallikivi: Eestis kulutatakse raviraha tervete inimeste rahustamiseks (18)
29. märts 2019, 19:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Eestis kuluvad suured summad murelike tervete rahustamiseks.
- Tühiste tervisehädadega tulijad peaksid oma ravi EMOS kinni maksma.
- Eesti suurhaiglad ostavad seadmeid, mida Norra haiglad peavad liiga kalliks.
- Perearstid saavad mõni kord uudistest teada, et neile on antud uus kohustus.
Heaoluühiskonnas võimust võttev äng sunnib tohtreid ravimise asemel tegelema tervetega, kes aina otsivad endale uusi haigusi. Tohtri kinnitust, et ühtki tõbe tegelikult pole, ei peeta miskiks ja nõutakse aina uusi analüüse, ütleb Eesti Perearsti Seltsi juht Le Vallikivi (42) Arterile antud intervjuus.
Nii uhkelt ei ole mind ammu vastu võetud, isegi mitte sugulaste ja sõprade juures. Sinivalge Villeroy&Bochi serviis on kolmekäiguliseks perelõunaks lauale seatud.
Selle serviisi esemete kogumine on perearstide seltsi juhi dr Le Vallikivi hobi ja siinkohal on suur abi sõpradele tehtud kingivihjetest. Iga pühapäev nii pidulikku lõunalauda ei kaeta, aga süüa teha selles peres armastatakse ja külalisi võõrustada ka. «Eks me sõpradele ütleme, et meie poolt on toit ja teie poolt taldrikud,» selgitab tohtri abikaasa Jaak Ottis.
/nginx/o/2019/03/29/11905572t1h0991.jpg)
Mitu tundi kestnud gurmeelõuna ajal sai selgeks, et mitte ainult ametnikele vastukarva väljaütlemiste poolest tuntud tohter, vaid ka tema kümme aastat suures erakliinikus finantsjuhina töötanud abikaasa on mures Eesti tervishoiu pärast, kus raha põleb ereda leegiga.
Viimase aja kõige suurem skandaal meditsiinis oli, kui perearstid tegid avalduse, et nohused ja köhivad lapsed võivad käia lasteaias. See pahandas nii lasteaedu, vanemaid kui ka lastearste.
Le: Me olime sellest reaktsioonist hämmingus. Kaks täiskasvanud inimest on oma paremas tahtmises need lapsed ilmale toonud ja nüüd järsku ei saa nad aru, kas laps on haige või terve, seda peab ütlema valges kitlis inimene. Kuhu me varsti nii jõuame!
Et vanem ise ei saa aru, kas laps on tark või rumal, seda peab ütlema pedagoog. Sotsiaalpedagoog peab ütlema, kas ta saab teistega ühiskonnas hakkama. Ma väga tahaksin, et jõuaksime tagasi terve talupojamõistuse aega.
Miks lastearstid teie soovituste peale ikkagi nii hirmsasti ägestusid?
Le: Lastearstid olid pahased, et me oma tööd puudutava asja jaoks tegime ise väikse voldiku, mitte ei kutsunud kokku komiteed, mis oleks seda menetlenud näiteks viis aastat.
Me teeme juba viiendat aastat terve lapse tervisekontrolli juhendit ja täiesti tühiste asjade pärast vaieldakse nii, et kukal higine. Üks kõige kirglikumaid vaidlusi oli, millal imikule sobib hakata lisatoitu andma. Kas alustada kõrvitsast või olla mässumeelne ja hoopis porgandist.
Nn nöhaseid lapsi puudutav vaidlus pani perearstid kehva olukorda. Teie lepite omavahel kokku ja siis ütlevad lastearstid, et perearstid ei tea midagi.
Le: Seda juttu, kuidas kõik inimesed, sh lapsed, saavad ränkasid tervisekahjustusi juhul, kui neid ravib perearst, oleme kuulnud perearstinduse algusaegadest peale sama hästi kui kõigi erialade arstide suust. Ka seda, kuidas nüüd hakkavad kõik lapsed surema, kui neid ei jälgi spetsialiseerunud lastearstid, vaid perearstid, kelle arvates kõik 150 cm lühemad inimesed on mingi anomaalia.
/nginx/o/2019/03/29/11905576t1h523f.jpg)
Me oleme lastearstidega enam-vähem paika saanud, kes mida teeb, aga ikka veel leidub neid, kes pole sellega leppinud, ja nii ongi aeg-ajalt ütlemist. Samamoodi on tänapäeval veel südamearste, kes tahavad ravida kerget ja hästi kontrollitud vererõhuhaigust, või kõrva-nina-kurgu-arste, kes kirurgilise eriala esindajatena ikka veel tahaks ravida nohu ja kõrvapõletikku.
Neid lihtsaid asju ravib tänapäeval perearst. Eriarstiabi peaks olema siiski spetsialiseerunud tõsistele ja tüsistunud haigustele.
Mulle näib, et paanitsevaid emasid on viimasel ajal rohkem.
Le: See on õpitud abitus ja seda tekitatakse juurde. Esiteks on lapsi vähem ja sa ei saa vaadata, mismoodi kasvavad lapsed õdede-vendade kogumis.
Teiseks ei ela eri põlvkonnad enam koos ja vanavanemad ei saa õpetada, mismoodi auru teha, millal köha tuleb ja millal läheb.
Isegi kui need vanavanemad on olemas, ega nende tarkusi ju enam ei usuta.
Le: Nii ei ole küll ilus vanaemade kohta öelda. On asju, milles on seisukohad ümber kujundatud, ja asju, mis on püsivad. Kui ma vaatan oma 96-aastast vanaema, siis tema teab väga hästi, mismoodi maailmas asjad käivad.
See ei tähenda, et ma oleksin tema nõuannete järgi talitanud, sest siis oleks mu elu olnud igavam, aga tagantjärele mõeldes on tal ikka enamasti olnud õigus.
Lauale saabub esimene käik: Vietnami köögist pärit bo gha supp.
/nginx/o/2019/03/29/11905544t1h13f4.jpg)
Kui palju on lapsevanemaid, kes küsivad perearstilt nõu teistmoodi menüü kohta?
Le: Ega seda arstile ei räägita. Veganitest emad on nii ära hirmutatud, nad ei julge, sest äkki arst helistab lastekaitsesse.
Siin on jälle tüli õhus, kui me perearstidena ütleme, et veganlus on normaalne eluviis ja tasakaalustatud toitumise, adekvaatsete toidulisandite korral saavad nii lapsed kui ka täiskasvanud neile vajalikud toitained kätte. Siis räägivad lastearstid drastilisest haiglasse jõudnud juhtudest ning leitakse, et keegi ei tohi olla vegan.
Kas väikelaps võib olla vegan?
Le: Kui ta on saanud esimesel eluaastal rinnapiima, kui tema toit on tasakaalustatud ja ta saab oma tavapärase D-vitamiini, mida ka kõik teised Eesti inimesed peaksid lisaks võtma, ning B12-vitamiini toidulisandina adekvaatses doosis, siis miks mitte.
Kõigis tsiviliseeritud Euroopa riikides on toitumisjuhendid ka neile, kes ühte või teist ei söö. Mõistliku kombineerimisega on võimalik tagada, et toidulaud on täisväärtuslik.
Janek Ottis: Aga sellega ei saa äärmusesse minna, et kui laps läheb lasteaeda, siis mina nõuan, et tal peab seal olema veganitoit.
/nginx/o/2019/03/29/11905813t1hd0ba.jpg)
Le: See on täiesti normaalne, et need alternatiivid on olemas. Toitu saab teha nii, et veganitoitu söövad kõik, liha, kala või muna tuleb sinna kõrvale.
Su laps ei pea jääma söömata või nurgas nosima kaasa võetud toitu. Te olete jälle väga konservatiivne oma maailmavaatelt.
Janek: Kui sa pead tegema kaks eri rooga, isegi kui üks on teise lisand, siis on see kallim kui ühe roa valmistamine. Meil pole selleks raha.
Le: Saame küll, sest me pole kunagi varem olnud nii rikkad.
Kui kuulata, mida rahvas räägib, siis kogu aeg on raha puudu. Ka meditsiinis, kuigi seal käitutakse kohati nagu restoranis, et ma nüüd võtaks seda ja toda ka.
Le: Sellepärast meil ongi suhteline vaesus, et me täidame inimeste soove, mitte vajadusi. Mujal maailmas ei ole sellist asja, et köha ravib kopsuarst, kõige lihtsama vererõhuhädaga minnakse kõrgema etapi haiglasse ja äramurdunud küünega EMOsse.
Me oleme piisavalt rikkad, et sellist raiskamist lubada, ja siis pole meil elementaarsete asjade jaoks raha, sest oleme mikroskoobiga tagunud kruvisid seina.
Üks mu tuttav oli nördinud, kui ta läks oma pikaajalise köhaga perearsti juurde ja talle öeldi, et ta peab minema õe jutule. Ta imestas, kas nüüd ongi Eestis selline asi kombeks.
Le: Aga see ongi normaalne. Kõik esmased ägedad haigused ravitakse õe juures, nagu ka kroonilised haigused, mis on stabiilsed. Õde on viis aastat koolis õppinud ja saab suurepäraselt hakkama.
Nüüd küsib kiuslik lugeja: aga mis on perearsti töö, kui õde kõik ära teeb?
Le: Perearstid tegelevad selliste asjadega, millega 15–20 aastat tagasi tegelesid polikliinikus eriarstid. Väga suur osa meie tööpäevast kulub murelikele tervetele, kes otsivad endal mingit haigust.
Arst tegeleb ka vanemate inimestega, kellel on palju haigusi – nad ei ole piisavalt haiged, et olla haigemajas, aga neid on vaja jälgida, et nende seisund püsiks stabiilne.
Tegeleme ka emadega, kes aastaid ei tule lapsega kontrolli ettekäändel, et auto on katki. Nad kardavad, et äkki tahetakse last allutada mingile kontrollile või isegi vaktsineerida. Praegu me respekteerime sellist valikut ja pole mingit põhjust jätta muud asjad unarusse, kui vaktsineerimine ei sobi.
Pruugib Eestis vaid mingi terviseprobleem kõneks tulla, kohe öeldakse, et sellega peab tegelema perearst. Olgu siis depressioon, alkoholism, kanepisuitsetamine...
Le: Teinekord me ise ka ehmume, kui kuuleme õhtul uudistest, mida kõike tegema peame hakkama. Mõnikord isegi ei küsita, kas tahame või oskame.
Alkoholiteema on väga palju immitsenud esmatasandile. Kui meie olime noored, siis oli lihtne vahet teha, kes on joodik. Joodik oli see, kes tuigerdas tänaval, lõhnas halvasti ja kelle juurde ükski laps ei julgenud minna.
Tänapäeval on palju rohkem salajoodikuid, eriti naisterahvad, keda varem oli joodikute seas harva. Näiteks matemaatikaõpetaja, kes joob õhtul kontrolltööde parandamise kõrvale ära pudeli veini, ja nii iga päev.
Ka neid inimesi peame oskama ära tunda ja aidata, kui nad seda tahavad. Tõsi küll, võimaluste arsenal ei ole väga suur, sest sõltuvus on väga tõsine haigus.
Kuidas saab perearst sellist inimest aidata? Vastuvõtule minnakse üldjuhul siis, kui ollakse haige.
Le: Inimesed käivad perearsti juures mustmiljoni põhjusega. Väga suur hulk tulijaid on murelikud terved.
Mina kipun ka olema murelik terve, aga üldjuhul rahustan end dr Google’i abiga maha.
Le: Mõne teeb dr Google tervemaks ja teise haigemaks. Näiteks väsimuse ja apaatia puhul tavaline inimene mõtleb, et äkki magaks rohkem või oleks värskes õhus, aga murelik terve võib hoopis järeldada, et tal on verevähk või mõni muu õudne haigus.
See on üks jube asi, millega me oleme kimpus, sest osaliselt meedia, aga ka ettevõtlus rõhuvad sellele, et otsi endal haigusi. Kas oled mures oma alkoholitarbimise pärast? Tule tee see test ja (sosistades – H. R.) kui see on korras, siis joo edasi.
Inimesed elavad ja millessegi peavad nad ka surema. Sellest, mismoodi elu lõpeb, on vähe juttu, sest tavaliselt juhtub see kõrges vanuses kas hooldekodus või haiglas ja mingi haigus ikka on.
/nginx/o/2019/03/29/11906029t1h95bf.jpg)
Sotsiaalmeedias ilmuvad lood ootamatust raskest haigusest koos üleskutsega «anneta ja päästa» toidavad fantaasiarikaste murelike ajusid.
Nagu ka arvamus, et on võimalik ennetada ja varakult avastada kõiki maailma haigusi. Selle otsimise käigus teeb meditsiin päriselt haigeks väga paljusid, aga sellest ei räägita. Miks meil ei ole eesnäärmevähi skriiningut? Sest tänapäeval ei ole teada, milliselt mehelt seda tõenduspõhiselt otsima peaks, et sellest ka reaalselt kasu oleks.
Maailmas lõigatakse sadu tuhandeid mehi igal aastal voodimärgajaks ja impotendiks, sest nende eesnäärmes leiti vähirakud. Aga peaaegu kõigil 80-aastatel on need olemas, samas kui eesnäärmevähk ei ole see haigus, millesse nad surevad.
Paar aastat tagasi kuulsin ühelt meedikult, et tänu sõeluuringutele avastatakse küll palju vähijuhte, kuid suremust ei ole see vähendanud.
Le: Tuntud meditsiiniajakirjas Lancet oli artikkel Eesti emakakaelavähi suremusest ja anti ka soovitus algatada vastav sõeluuringu programm. See programm algas Eestis juba aastal 2003, aga selle efekt haigestumusele ja suremusele on olnud õnnetult olematu.
Samas testitakse ebanormaalselt sageli neid, kes end arstidele kätte annavad, aga suur osa neist, kellel see vähk tuleb, ei käi üldse arsti juures. Ka rinnavähi sõeluuringu tulemused on ambivalentsed. Kas on mõtet seda haigust otsida siis, kui seda veel ei ole, või peaks rohkem keskenduma sellele siis, kui see on olemas?
Käisin koos oma residentidega Põhja-Eesti regionaalhaigla konverentsil, kus oli juttu rinnavähist ja selle geneetikast. Minu jaoks jäi õõnestavalt kajama sõnum, et iga kümnes naine kannab kahtlast rinnavähigeeni, mis tähendab, et rindade ja munasarjade eemaldamist tuleks kaaluda halvema variandi puhul 35. eluaastaks, parema variandi puhul 45. sünnipäevaks.Tulin loengust ja mõtlesin, kas minu jaoks on juba liiga hilja.
Siin tuleb kutsuda appi terve mõistus, et leida piir meditsiinilise sekkumise ja mittesekkumise vahel. Kas meditsiin peab olema see, mis aitab leida tervel inimesel haigust siis, kui seda veel ei ole ja võib-olla ka ei tule, aga õpetab sind nagu Pavlovi koera, et iga aasta tuleb rindu masina vahele suruda ja pärast ärevusest hullunult vastuseid oodata?
Ja oh seda pettumust, kui ootad vähki, aga tegelikult jääd auto alla ja elu nagu ei saanudki elatud.
Meil on nüüd 100 000 geenidoonori projekt ja sa saad teada, mis riskid sul on.
Le: See on päris suurejooneline plaan, mille mõjusid ei ole me endale teadvustanud. Mina kohe kardan seda, kuni me ei ole kokku leppinud, mida ja mil viisil tulemustest inimesele räägime.
Mulle kirjutas üks minuvanune patsient, eluaeg korralikult sporti teinud naine. Ta sai geenivaramust kirja, et teil on südamehaiguse geen ja mingu kohe kardioloogi juurde, kes hakkab välja selgitama tema riski. Kuidas ta selle teadmisega edasi elab? Ta on olnud täiesti terve inimene, väikelaste ema, ja siis saab ta teada, et iga samm spordiplatsil võib teda viia äkksurmani ja jätta lapsed orvuks.
Teadusuuringud ütlevad, et osa riskide teadasaamine ei pruugi inimeste käitumist muuta. Kui räägime diabeediriskist, siis selle tuvastamiseks ei pea tegema tuumateadust.
Piisab, kui vaadata oma suguvõsa ja oma kehakaalu, aga ka seda, mida süüakse. Siin ei ole vaja täiendavat geeni-tilulilu sinna juurde, mis ütleks, et sul on kõrge diabeedirisk. Mida see su elus muudab?
Inimesi vist motiveerib kõige enam see, kui esimene kellalöök on ära käinud.
Le: Arstide jutt, et kui sa nii jätkad, siis hakkavad juhtuma koledad asjad, tundub hüpoteetiline. Koledad asjad juhtuvad alati teiste inimestega. Inimene ongi oma loomult kaval ja laisk. Aga väga palju on suhtumine tervisesse muutunud, näiteks tänapäeva noored ei joo enam eriti.
Öeldakse, et kui eesti mees on 25. sünnipäeva ära pidanud, siis on tal lootust pensionini elada. Kui noored on viksid ja viisakad, siis meeste keskmine eluiga peaks kõvasti tõusma.
Le: Mitte kõigil noortel ei lähe tänapäeval hästi. Ühiskonna kihistumine suurendab lõhet kahe Eesti vahel. On olemas shit life syndrom: vaesus, madalam haridustase tähendab kehvemat tervist, ja mitte sellepärast, et sul pole võimalusi, vaid sul on kogu aeg vaimne äng, sellest tulevalt tarbimisharjumused ja riskikäitumine.
Me peame olema ettevaatlikud, et seda lõhet mitte väga suureks lasta, nagu on juhtunud paljudes jõukates riikides. On suur õnn, et neid teemasid ignoreerides oleme nii kaugele välja jõudnud.
Meil on maa perearstide põuast kräunutud 10–15 aastat. Maa-arstid pole ära läinud, aga kui sa tänapäeval ütled noorele arstile, et mine üksi Mikitamäele või Ruhnu perearstiks, vastuta ise kõige eest, siis noored ütlevad selle peale: närige pori, me ei lähe sinna.
/nginx/o/2019/03/29/11905819t1hfff6.jpg)
Omaaegne valik perearstidest ettevõtja teha oli siis vale otsus, oleks pidanud jätma polikliinikud alles?
Le: Tõde on vahepeal. Polikliinikute süsteem lammutati laiali liiga süstemaatiliselt ja liiga tükkideks, kõik arstid pidid töötama üksi ja FIEdena.
Nüüd läheb kõige paremini väikestel grupipraksistel, mis koondavad oma mõttelaadilt sarnaseid arste, olgu selleks siis Järveotsa, Pirita või Linnamõisa keskus Tallinnas või Ingrid Aldi keskus Paides. Töö seal ei ole jooksmine üle võilillepõllu, aga sa saad hakkama kõigi asjadega.
Samas ei ole ka liiga suur organisatsioon perearstiabis kõige parem lahendus. Ma olen ise töötanud seitse aastat polikliinikulaadses kohas Medicumis. Suure organisatsiooni tugevus on, et efektiivselt saab teha kõiki administratiivseid asju, olgu selleks siis IT-abi, vaktsiinide transport või kaebuste käsitlemine.
Nõrkuseks on suure organisatsiooni jäikus. 26 nimistust on viimase kümne aastaga jäänud 18. Eks see ole ka märk, kus inimesed töötada tahavad. Ühe tegusa perearstikeskuse suurus on kolm kuni kaheksa perearstinimistut.
Pidevalt räägitakse, et Eestis käiakse liiga palju eriarsti juures. Perearstid lihtsalt ei jaksa patsiendiga vaielda ja muudkui kirjutavad saatekirju.
Le: Tänapäeval on perearstid palju tublimad nende vaidluste pidamisel, aga kui inimene on juba eriarsti juurde jõudnud, siis mulle näib, et eriarstil on raske teda ära lasta. Rinnavähist rääkinud tohter ütles, et tema arstina ei julge ühelegi naisele öelda ilma uuringuteta, et tal ei ole vähki.
Selle peale kulub ju meeletu raha, kui arst peab tegema uuringuid, sest muidu teda ei usuta.
Le: Just nimelt. On tõestatud, et aina rohkemate uuringute tegemine võimendab terviseärevust. Kõhus muliseb ja kõris kägistab, inimene on veendunud, et tal on jube haigus.
Talle tehakse vereanalüüs, ta käib eriarsti juures, tehakse kompuutertomograafia. Kõik oleks nagu korras, aga inimene mõtleb, et ta ei ole terve, lihtsalt ei leitud midagi. Peavad ju olema mingid uuringud, mis leiavad üles selle haiguse, mida inimene usub endal olevat. Paljud takerduvadki otsingutesse.
Enamasti ei leitagi midagi, aga raisatakse ära terve oma elu mõtiskledes, miks süda puperdab ja kõhus koriseb. Ja kohutav hunnik maksumaksja raha.
Minu praktika kõige drastilisem näide oli proua, kes 12 aastat otsis verevähki ja raiskas tosin aastat oma elust arstide vahet jooksmisele ning valulikele ja keerukatele uuringutele. Mõnes mõttes tema otsimine päädiski tulemuslikult ehk siis verevähiga, mida ka väga edukalt raviti. Aga enamik terviseärevaid inimesi sureb 30–50 aasta pärast hoopis muudesse haigustesse.
Kas on võimalik siis endale haigus sugereerida?
Le: Mina ütleks, et see oli eri asjaolude kokkusattumine, sest ta käis läbi kõik uuringud – ja ma ei räägi lihtsatest ja toredatest uuringutest, tal võeti luuüdi biopsiat ja tehti teisi piinarikkaid protseduure. Ta nägi kurja vaeva, et arstide juurde saada ja sinna käima jääda.
Eks meditsiinisüsteem ise ka toitis seda, öeldes, et tulge natukese aja pärast tagasi. Jah, ühel päeval tal see haigus oli, aga enne seda oleks tal olnud aastaid muretut elu.
Selline käitumine on üks heaoluühiskonna vastikuid kõrvalsaadusi. Kui sa pead iga päev vaeva nägema, et leib oleks laual, siis sa ei mõtle sellele, miks kõhus nii hirmsasti koliseb.
Siis lähed arsti juurde, kui häda on majas, mitte siis, kui tahad targema inimesega rääkida, mida kõik need tundmused tähendada võiksid.
Sealt siis tulevadki need kurtmised, et perearst inimesi ei kuula ja istub ninapidi arvutis. Inimene tahab arstiga rääkida.
Le: Kui on nohu, köha, angiin, siis perearst ei vaja pikka ja põhjalikku ülevaadet, et kõigist nüanssidest pilt kokku põimida.
Võib-olla me näitame kohati tõesti üles ka ebadelikaatset kärsitust, sest tegelikult on terviseärevus ja somatoformsed häired väga tõsine haigus, aga sellega efektiivne tegelemine kuulub pigem vaimse tervise kui ohtrate kallite terviseuuringute valdkonda.
Kui palju on juhtumeid, kus inimesed tulevad arsti juurde juba dr Google’i abil pandud diagnoosiga?
Le: Dr Google on väga tänuväärne ja seda, et kõik ennast hulluks guugeldaksid, ei ole. Me peame nägema ka selle head külge.
Alates 20. sajandist on kogu moodsa meditsiini retoorika olnud, et arstid oleksid saanud veel päästa, kui ta oleks õigel ajal tulnud. Aga meil on käes 21. sajand.
Tänapäeval pigem tullakse ammu enne õiget aega koos enda pandud diagnoosiga. Arstidel on suur väljakutse, kuidas nende murelike tervete pealetungi ajal säilitada oma terve mõistus, et ära tunda ärevushäire sümptomid ja mitte maha magada kehaliste haiguste sümptomeid.
Lauale saabub teise käiguna Burgundia lambalihapada.
Eestis tegutseb praegu väga aktiivselt mitu fondi, kes paluvad raha raskelt haigete inimeste aitamiseks. Meditsiin on küll kohutavalt arenenud, kuid kõikvõimas ta ju siiski pole.
Le: Kõik inimesed varem või hiljem surevad. Aga nende fondide tegevus on kahetine. On inimesi, kelle elu on niiviisi päästetud. On ka päris palju inimesi, kellele on tänu sellele antud valesid lootusi.
Me peame alati kaaluma, mida need inimesed tegelikult tahaksid: kas nad tahaksid väärikalt surra või tahetakse elu pikenemist ka siis, kui see tähendab kannatuste pikendamist nii enesele kui ka omastele.
Janek: Siin on ka pragmaatiline kaalutlus, et kui haigekassa peab kõik kinni maksma, siis see rahakott ei ole põhjatu. On valida, kas selle raha eest saab 20 inimest uue puusaliigese või ostad mõned kuud elu. See on julm, aga midagi ei ole teha, see on paratamatus. Mõlemat asja ei saa.
See tõdemus Eesti inimestele kohale ei jõua.
Le: Kõiki meditsiini võimalusi ei jõua kinni maksta ükski riik. Suurbritannias nimetatakse rahastamisotsuseid tegevat komisjoni surmapaneeliks. Nemad otsustavad, kellele antakse see võimalus ja kellele mitte.
Ka Eestis käib vastav komisjon koos ja kaalub, kas ravi on üldse efektiivne, kas seda on mõistlik rakendada, kas see on tõestatud. Kui tõestust pole, siis ei ole mõtet näilisuse pärast rapsida.
Kui on emotsionaalselt raske teema – inimene ja tema raske haigus –, siis kas parem on rapsida, et jääks tunne, et me midagigi teeme, või öelda, et sellel ei ole mõtet, sest me ei saa aidata ja nüüd on aeg?
Ilmselt on asi selles, et inimesed ei ole surmaga harjunud.
Le: Surm on läinud meist väga kaugele. Põlvkonnad on üksteisest lahutatud, sa ei näe, kuidas surevad vanavanavanemad või vanavanemad. Sa ei näe haige olemise faasi.
Meie arstidena ei oska sellest väga hästi rääkida, me ei julge välja öelda, et nüüd ei ole enam lootust. Ikka lõigatakse veel, pannakse uusi torusid, proovitakse uut keemiaravi, selle asemel et öelda inimesele: meil ei ole palju teha ja see lõpp ei ole väga ilus, aga mis on need asjad, mida sa teha tahaksid? Kas sa tahad, et elu lõpp oleks täis meditsiini, või tahad, et seal ei oleks kannatusi ja valu?
Õnneks oleme olnud nii vaesed, et ei ole suutnud teha massiivseid hooldekodusid, kuhu saadeti kõik teatud ikka jõutud inimesed. Skandinaavia riigid ja Holland liiguvad selles suunas, et elu lõpus toetatakse iseseisvalt elamist nii kaua kui võimalik. Aga muidugi peab selleks olema pööraselt rikas.
Kui palju tuleb teil kui perearstidel ette olukordi, kus teid ei usuta?
Le: Massiliselt, aga see ei ole sügav usaldamatus. Eriti kevadel, kui mitu nädalat köhinud inimesed leiavad, et on väga haiged ja vajaksid uuringuid ja kindlasti ka antibiootikume.
Delikaatselt üritad selgeks teha, et kui palavikku ei ole ja köha ei ole hullemaks läinud, siis tavaline köha kestab kuus kuni kaheksa nädalat ja läheb ise üle. Siis me tükk aega vaidleme sel teemal.
Või see jutt, et tabletid on puhas mürk, mida ei tasu võtta. Kui me räägime tavalistest alaseljavaludest, millega puutub kokku peaaegu iga täiskasvanu, siis enamasti ägeda valu periood on neli kuni kuus nädalat, ja see aeg ühe valu kannatamiseks on pikk. Aga on palju inimesi, kes valivad selle kannatuse.
Muidugi on raske leppida teadmisega, et abiks on tavalised valuvaigistid, nüri järjekindlusega tehtavad võimlemisharjutused ja kannatlikkus, kuni valu taanduma hakkab.
Ka mul on leheküljetäis harjutusi, aga ma tegin neid seni, kuni selg valutas. Kui valu üle läks, jäi võimlemine unarusse.
Le: See on maailma kõige tüütum asi, kui ei saa arstilt ühte konkreetset asja, mis sind kohe terveks teeb, näiteks süsti. Kui sind sunnitakse tegema mingit tüütut asja, mis su elu väga häirib. Need kohutava kaela-, õlavöötme pinged, alaseljavalud – kõik need on istuva inimese põlised haigused.
Me meelega ei pannud oma keskust ümber ehitades kabinetiuste taha toole, vaid kõik patsiendid ootavad fuajees ja ma pean iga kord kõndima inimesega see 50 meetrit. Juba see, mismoodi ta astub, kas tossa-tossa või reipalt, juba see kõneleb. Lisaks sellele oleme ise pääsenud istumise vaevast.
Kas uued terviskeskused ei olegi nii halvad, nagu vahepeal perearstide kriitikast mulje jäi?
Le: See sõltub sellest, kas need tehakse polikliinikuteks tagasi. Kui vaadata näiteks Mustamäe polikliinikut, siis see on oma olemuselt vana polikliinik, kus iga perearst istub oma putkas ja müüb oma suhkruvatti. Seal ei toimu perearstide koostööd.
Janek: On olemas n-ö betoontervisekeskuse kontseptsioon, mille paneb paika euroliidu raha, ja sellest räägivad poliitikud. Aga on ka haigekassa tervisekeskuse kontseptsioon, mis läheneb asjale funktsionaalselt – kuidas arstid töötavad, kuidas patsiente käsitletakse. See on palju raskemini tehtav kui eurorahaga uus karp ehitada.
Näiteks kui sul on tõeline tervisekeskus, siis sa pead ägedale haigele tagama arstiaja ka siis, kui ta enda tohtrit pole tööl. Kui sul on kolm eraldi arsti, siis sinu arsti äraolekul öeldakse sulle, et tule hiljem tagasi.
Riigikontrolli auditi järel rääkisid poliitikud, et tervisekeskused peavad hakkama õhtuti ja nädalavahetusel valveid tegema. Keegi ei pannud tähele, et suurim tung sinna on keset päeva.
Le: Just nimelt kella 9–17, tulijateks on kiired ja vihased mehed. Kuidas neid peatab perearsti õhtune vastuvõtt, mida me ei saa endale lubada, sest meil on perearste niigi vähe? Kui mina pakun aega kella kaheks või kella neljaks, siis öeldakse, et ma lähen parem EMOsse, kus oodatakse neli tundi.
Janek: See näitab poliitikute otsustusvõimetust. Põhja-Eesti regionaalhaigla tahtis juba aastaid tagasi hakata neilt, kes tulevad puuki välja võtma, raha küsima. Haigla nõukogu, mille eesotsas oli toonane sotsiaalminister, keelas selle ära, et meil on ikkagi solidaarne ravikindlustus.
Le: Normaalne oleks Skandinaavia lähenemine, kus perearsti töö ajal on EMO ainult saatekirja või kiirabiga. Õigus sinna suunata võib olla perearsti nõuande telefonil.
Kui palju abi on EMO koormuse vähendamisel sellest, et perearsti nõuandetelefoni vastuvõtja hakkab nägema inimese terviseandmeid?
Le: Kvaliteedi mõttes on hästi oluline, et ma ei nõusta inimest pimesi, vaid tean, mis ravimeid ta tarvitab, mida ta põeb. Samas näeb perearst hiljem, miks patsient helistas ja mis nõu on talle antud.
Kas EMO ülekoormust lahendaks see, kui teha perearsti vastuvõtt EMO juurde?
Le: Põhjendamatult EMOs käijad ei kasva kunagi ümber. Neil ei ole sellepärast häbi ja nad kasvatavad ka oma lapsed selles vaimus. Ma arvan, et siin aitab ainult regulatsioon, mis ütleb, et perearsti vastuvõtu ajal lähed oma arsti juurde.
Janek: Aga see toimib ainult siis, kui inimesed saadetakse EMO ukselt tagasi või on visiiditasu selline, et sa ei taha seda maksta.
Aastakümneid võib rääkida, et ärge minge EMOsse, aga kuni kõik võetakse avasüli vastu, seni seda ka tehakse. Kui jätta kõrvale kriitilised juhtumid, siis see rahahulk, mis EMOs kulub, et välistada üks, teine või kolmas asi, on tohutu. Seal käib vinge rahapõletamine.
On meil on tervishoius siis liiga palju raha, et me saame seda ereda leegiga põletada?
Janek: Kust meil tulevad need 3D-röntgenid ja MRTd, mida isegi Norra ja Rootsi riigis ei peeta jõukohaseks soetada?
Le: Näiteks Eesti laborite ja radioloogiateenuste maht võiks mängleva kergusega ära teenindada kaks kuni viis korda suurema riigi.
CV
Haridus
2005 Tartu Ülikooli arstiteaduskond, perearst
Töökogemus
2016- praeguseni Jürgenson Perearstikeskus, perearst
2009-2015 AS Perearstikeskus Medicum juhataja ja perearst,
2002-2009 OÜ Perearst Siiri Lüdimois üldarst/perearst
2002-2004 OÜ Medicover, üldarst
Alates 2017 Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esimees, 2013 - 2017 Tallinna Perearstide Seltsi juhatuse esimees, 2000-2001 Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president
1998-2000 Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi ajakirja “Curare” toimetaja/peatoimetaja
Järelikult meil ei olegi vaja tervishoiu rahastamise reformi, millest on pikalt räägitud.
Le: Reformi on vaja, aga mitte selles suunas. Praegu räägitakse, et raha on juurde vaja, aga tuleb vaadata, mida selle rahaga tehakse. Me peame rääkima inimestele, mis on tervemõistuslik arsti juures käimine ja mis ei ole.
Väga lugupeetud mees pöördus haigekassa poole, et tal on väga hea meeste terviseprojekt «1000 meest perearsti juurde». Nad käivad perearsti juures, kus neile tehakse igasuguseid tervete meeste asju.
Terve mees võiks minna oma emale külla, astuda tema saunakaalule ning rääkida emaga sellest, millised on tema tarbimis- ja liikumisharjumused. Selleks ei ole vaja arstil käia.
See ei ole põhjendus, et neid sureb palju maratoniraja kõrval. Kus on kirjas see tõde, et keskeakriisi lähenedes peaks meest tabama vaimustus läikivatest retuusidest ja ta peaks naeruväärses riietuses läbima sadu kilomeetreid, mida ta ei ole eluski teinud? Sellepärast ta surebki ära, et tippsport on väga ohtlik, ka noorematele inimestele.
Siis öeldakse, et nii ei tohi rääkida, sest mehed tahavad koos teha spordiasju. Nii me kulutamegi raha ära tervete inimeste peale.
Kui käisin kiirabis töövarjuks, siis üks meedikutest oli kindel: kui teha kord aastas kõigile EKG ja lihtne vereanalüüs, ei tülitataks kiirabi enam mõttetute kaebustega.
Le: Sellest ühestainsast EKGst ja vereproovist on võimalik mustmiljon asja välja lugeda, siis ta nõuab seda vereproovi ikka veel ja veel.
/nginx/o/2019/03/29/11905512t1h1941.jpg)
Kuidas inimestel terve mõistus koju tuua, et elage tervena, kuni saate, ja nautige seda?
Le: Just nii tulekski elada. Kui oletegi natukene haiged, siis ärge laske end pisiasjadest häirida. Paljusid haigusi on võimalik kontrolli all hoida nii, et need elu ei sega.
See on üks elu paratamatusi, et inimesel vanuses 55+ on üks või kaks kroonilist haigust. Vanuses 65+ on juba kolm ja neli, aga see ei tähenda, et nad peaksid ainult käima surnuaial platsi välja vaatamas.
Neid ootab ees veel mitukümmend aastat elu, mistõttu peab olema ettevaatav. Jah, 55-aastane võib öelda, et olen paks ja joon nii palju, kui tahan, sest elan sama kaua kui keskmine Eesti mees.
Aga sa võid oma suureks pettumuseks elada mitte kümme, vaid 30 aastat. Kas jaksad 80-aastaselt minna puhkusereisile või ei suuda minna poodi õlle järelegi, sest saja sammu peale tekib talumatu valu, kuna suitsetamisest ja ülekaalust on arterid kinni lubjastunud.
Ma ei ole meditsiininihilist ega ütle, et kõik edevad masinad tuleb puruks peksta ja arsti juurde tohib tulla alles siis, kui köhid verd. Võib tulla ka varem, aga tuleks säilitada terve mõistus ja iseennast usaldada.
Värvikas arst
Mõne aasta eest avaldas dr Le Vallikvi väga värvika sõnakasutusega raamatu perearstide võitlusest ametnike ja poliitikutega. Kuigi saatetekstis seisab kinnitus, et tegu on väljamõeldisega, ei teki lugedes kordagi kahtlust, et kõikidel lugudel on seos päriseluga.
Dr Vallikivi tunnistab ka ise, et ega terviseametnikud just ülemäära õnnelikud ei olnud, kui ta valiti perearstide seltsi esimeheks. «Aga meil on seltsis hea tasakaal, on nii hea kui ka kuri politseinik ja on ära jagatud, kes midagi teeb,» selgitas ta.
Vallikivi kiidab viimast valitsust, sest üle pikkade aastate tekkis meditsiinis dialoog ning otsustesse kaasati meedikuid. «Enne liikus meditsiin sinna, kuhu läksid seitse suurhaigla haiglajuhti. Sealt tulidki need võidurelvastamised üleostmised».
Kui Tallinna haiglajuhtidega kohtuvad perearstid regulaarselt, siis sel kevadel võttis esimest korda seltsi esindajad vastu Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtkond. «See on suur asi,» tunnustas Vallikivi haigla juhtkonda.