Üleskutse solidaarsusele (21)
30. märts 2019, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/29/11907303t1habf6.jpg)
Seda, mida Juhan Ulfsak Rakvere Teatri laval tegi, tehakse välismaal sageli. Eestis on ta aga revolutsionäär. Iseseisvuse taastamise järel pole ühelgi mõjukal auhinnatseremoonial poliitilist avaldust tehtud.
Ulfsaki sõnade ootamatus tekitas algul kohmetust, mis asendus kiiresti toetusega. Üleskutse teatrirahvale tõukus ju äsjasest kogemusest, kui NO99-vastastesse kampaaniatesse teatrid ega erialaliidud ei sekkunud. Ulfsak on veendunud, et enam ei tohi vaikida – ka välja ütlemata sõnadel on tagajärg. Ta kõneles südamest, tema hing (ja hirmud) oli näha. Ausus mõjus. Mõjus seda enam, et valusate sõnade järel jätkus eeskava parukate ja võltsilt kõnelevate näitlejate «teatriga». Pähe õpitud teksti marionettidena esitatavad näitlejad ning hingest kõnelev Ulfsak olid teravas kontrastis, näides hirmutava tulevikuettekuulutusena.