Kelle selja taga on rahvas?

Doktor Stockmann (Ivo Uukkivi) püüab säilitada oma eetilisi tõekspidamisi, kuid langeb tõde kuulutades üleüldise põlguse alla. Teda räsib Anne Türnpu linnapea Teresa Stockmannina. Foto: Gabriela Liivamägi

Tänapäeval tehtava teatri puhul ei ole asjakohane küsimus, kas näidendit on ka kaasajastatud. Võib vaadelda esteetikat ja näitlejate tehnilisi võtteid ning hinnata nende uudsust, aga kui lavastaja Kertu Moppel on võtnud ette just Ibseni «Rahvavaenlase», toonud selle lavale Eesti Draamateatris, aimates ette ka sihtgruppi, siis see ongi juba kaasajastamine – alusmaterjali toomine minevikust (või ka tulevikust) tänasesse päeva. Seda on Moppel teinud.

Mõnele vaatajale võib «Rahvavaenlase» teema tunduda vana üle kordamisena, teine suudab ikka veel üllatuda ja imestada, et miks me, inimesed, küll sellised oleme. Olles küll ühiskonnakriitiline, lausa poliitiline, on Ibseni «Rahvavaenlane» ennekõike siiski filosoofiline teos, ja hea filosoofia on ajatu.