Sirje Niitra: Pärnu võlud ja vaevad

Pärnus on hea elada küll, aga siinne areng vajab tõuget, mis aitaks luua tasuvaid töökohti ja kutsuda tagasi neid, kes on siit laia ilma läinud. Foto: Urmas Luik

Et aru saada, kui hea on Pärnus, ei pea tingimata maakerale ringi peale tegema. Piisab, kui käia ära mujal Eestis õppimas või karjääri tegemas, et mõista selle piirkonna võlusid.

Jagan siin esmalt isiklikku kogemust. Olles õppinud Tartus, elanud vahepeal Tallinnas ja Hiiumaal ning seejärel taas pikemat aega pealinnas tööd rüganud, olen nüüd kodulinnas tagasi. Tunne on tõepoolest selline, et olen koju jõudnud. Sest siin, Raeküla mereäärsel karjamaal, kus kunagi ammu-ammu sai pere ainsat lehma karjatatud, olid mu lapsepõlve mängumaad. Mis sest, et kodutänavast enam otse merre ujuma ei pääse ja kunagises koolimajas tegutseb vabaajakeskus, on isa ehitatud maja ikka veel alles ja sealt mööda sõites täidab südant soe tunne. Usun, et ema-isagi, kes siinsamas Metsakalmistul puhkavad, on rahul, et ainus tütar nüüd jälle nende lähedal on.

Millegipärast on nii, et tugevamad sidemed inimestega, olgu need siis omad või võõrad, tekivad nooruses. Hiljem võib elu sind kokku viia paljudega, aga nii suurt lähedust nagu kunagiste kooli- või trennikaaslastega hiljem tavaliselt ei teki. Kui laia ilma rändama lähed, jääb suur osa sugulastestki kodukohta maha. Nõnda ei karda ma sugugi, et tulnud suurest linnast väiksemasse, kuivaks suhtlusring kokku. Pigem vastupidi: mul on siin märksa enam lähedasi, kellega kohtumisest rõõmu tunda.