Ametiühingute juht soovitab madalapalgalistel nõustamisele minna
Alla 700-eurose palga saajad peaksid mõtlema ümberõppele

Madalat palka saavad inimesed peaksid kindlasti minema töötukassasse nõustamisele ning oma tulevast karjääri planeerima, kuna sellised töökohad võivad mõnes majandussektoris kaduda, ütles Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson esmaspäeval saates «Otse Postimehest».

Majandus muutub ja üha rohkem tehakse tarka tööd. Hiljuti tabas kahte Eesti rõivatööstusettevõtte töötajaid teade koondamisest. Kes on järgmine?

Meie loogika ütleb seda, et kui palgad tõusevad ja töötajaid on turul vähe, siis kõik ärimudelid ei saa toimida ja varem või hiljem hakkavad mõned mudelid ära kukkuma, seda kinnitavad täna ka analüütikud. Me oleme küsinud oma liikmete käest, millises valdkonnas nad tajuvad kahtlast olekut ja meil on ametiühingutes mõned sellised kohad teada. Need ettevõtted, kes on täna hädas palkade tõstmisega üle 700 euro, on tõenäoliselt seisus, kus neil peagi ei jätku töötajaid või palkade tõustes ei jätku kliente.

Paljud on solvunud selle peale, kui me oleme hästi lihtsalt öelnud, et tööstusvaldkonnas on kuni 700-eurosed palgad probleem ja risk ning tuleb hakata tegutsema. Sellised töötajad peaksid töötukassast juba ennetavalt abi saama, et leida parem töökoht. Meie omalt poolt tahame neid inimesi aidata ja me oleme koos töötukassaga selleks olukorraks valmistunud viimased viis aastat, et oleks midagi pakkuda nendele inimestele, kelle töökoht hakkab kaduma.

Milline peaks olema tööandja huvi julgustada tänaseid töötajaid ümberõppele ja siis nad võib-olla kaotada?

Valgustatud ja oma inimestest hooliv tööandja võiks seda teha. Aga meie sõnum on eelkõige töötajatele – pange töötukassas aeg kinni, võtke sõber kaasa ja minge sealt nõustamiseks läbi. Ja tööandjad peaksid oma inimeste peale mõtlema, eriti need, kelle tegevuse perspektiiv pole kõige kindlam.

See on ka inimeste jaoks sageli emotsionaalselt keeruline. Kui sa oled ikka 30 aastat teinud samas kohas sama tööd, siis on päris raske ümber otsustada.

Ma tean, et see on keeruline. Aga me teame, et pensioniiga on 65 eluaastat ja see tõuseb. Sellepärast tuleb olla kogu aeg ärksas vaimus ja teada, et midagi ootab tõenäoliselt veel ees. Kõige parem on see, kui inimesed suudavad ennast kogu aeg karjäärivõimalustega kursis hoida. Paljud justkui kardavad töötukassat, et sealt pakutav ei ole karjääris edasi liikumine, vaid kukkumine. Täna see muide nii ei ole – 40 protsenti saavad töötukassa abil palgatõusu.

Kuivõrd tänane Eesti seadusandlus toetab seda majandusmudelite muutumist?

Tööõigus võimalikke muutusi otseselt ei sega. Aga kui tööandja tahab väga täpselt seadust täita, siis ta on tihti hädas. Klassikaline näide on see, kui talv saab läbi, aga lund sajab ning summeeritud ajaga tööd tegevatele sahameestele tuleks kuu aega ette teatada, millal lund sadama hakkab. Sellist punkti ei ole looduslikult võimalik täita. Ka lennunduses ja IT-valdkonnas on kohti, kus seadust täpselt täita ei ole võimalik.

Palk on seotud tööviljakusega. Kas see tööviljakuse mõõdik kajastab ka tegelikkust?

Me oleme aastaid olnud hädas, kui Eesti Pank ütleb, et palgad tõusevad liga kiiresti. Eelmisel aastal suutsime me Rahvusvahelisele Valuutafondil ära tõestada, et palgad peavadki sellises tempos tõusma, aga tööviljakuse kasv on aeglane. Tööviljakus ei ole see, kui inimene paneb käsitsi kala kilekotti senisest kiiremini. Tööviljakuse tõstmiseks on vaja seadmeid osta ja mõelda näiteks tootmisliini efektiivsusele ja logistika paremale korraldamisele. Protsessi innovatsiooni saab teha koostöös – kui töötajad ja tööandjad räägivad usalduslikult, kuidas teha paremini. Tööviljakuse tõus on tegelikult see raha, millega saab palka tõsta.

Alampalk on sellel aastal 540 eurot kuus ja tunnitasu 3,2 eurot. Sellega ei ole võimalik toime tulla!

Tavalist palgasaajat ju ei lohuta teadmine, et meil on Ida-Euroopa parim alampalk ja Portugali miinimumpalk on käeulatuses. Aga ei saa ka öelda, nagu on rääkinud ettevõtja Indrek Neivelt, et miinimumpalk peaks tõusma tuhande euroni, seda ei ole saavutanud kreeklased ega sloveenlased. Hetkel pole mul mingisugust usku, et tööandjad sellisele tuhandeeurose miinimumpalgaga nõustuksid. See võiks tekitada ka teistsuguseid probleeme. Mis saaks siis, kui need 700-eurose palgaga töökohad näiteks kõik ühel hetkel kaoksid?

Võõrtööjõud ei ole ainult poliitiline argument. Tean ettevõtjaid, kes on tunnistanud, et nende juures töötavad ukrainlased küsiva sama töö eest vähem palka, kui eestlased. Ja tulemuseks on ebaõiglus!

Meile saab võõrtööline näiteks Ukrainast siia tulla kahel viisil – kas kvoodiga või renditööjõuna. Kui töötajat renditakse, siis renditakse ta mõnest teises Euroopa Liidu riigist, mis tähendab, et ta on lähetatud ja talle peavad siin kehtima turu tingimused. Kui Mihkel teenib siin 900 või 1000 eurot, siis peab ka see ukrainlane saama sama töö eest 900 või 1000 eurot. Kui ta saab vähem, siis on juriidilises mõttes illegaalse tööjõuga. Ametiühingud tegelevad selle teemaga tõsiselt.

Ega Soomeski need probleemid enne ei leevenenud, kui võõrtöölisi hakati võtma ametiühingutesse, kes asus neid kaitsma. Kaks tuhat eestlasest ehitajat on Soomes ehitajate ametiühingu liikmed.

Aeg-ajalt on ka Eestis korraldatud mõnes valdkonnas streike. Millal ametiühing kiidab streigialgatuse heaks ja millal ütleb, et pidage hoogu?

Ametiühingud on demokraatlik organisatsioon, see tähendab, et liikmed otsustavad oma tegevuse üle. Ametiühingu juht peab liikmetega rääkima, tööandjale taotluse esitama ja tööandjaga suhtlema, üritada läbi rääkida. Need on enne streigiotsust kohustuslikud sammud. Rahumeelne liikumine ja oma jõudude koondamine on esimene faas. Kui kõnelused tööandjaga on jooksnud ummikusse ja ka lepitaja ei suuda midagi teha, siis kontrollivad ametiühingud, kas tegelik streigivõimalus on olemas. Meiepoolne valve streikide korraldamise üle on olemas ka seepärast, et kui toimub midagi ebaseaduslikku, siis peab ametiühing streigiga tekkinud kahjud oma taskust kinni maksma. See sunnib ametiühingute juhte väga tõsiselt suhtuma streikide seaduslikkusesse.

Päris läbi kukkunud streike on Eestis olnud üksikuid. Pigem on nii, et kui me streigile välja läheme on sellel ka reaalne tulemus.

Ilma poliitikute ja parteideta ametiühing ei saa. Milline on olnud teie suhtlus võimukõnelusi pidavate Keskerakonna, EKRE ja Isamaaga?

Ma tulen tagasi eelmisse kümnendisse, kus ametiühingud olid väga vaprad ja ütlesid kõigi poliitikute kohta iga päev midagi väga valusasti. See taktika viis selleni, et valitsuses olid küll sotsiaaldemokraadid, kes ametiühinguid toetasid ja kes selle toetamise eest valitsusest välja visati. Siis olime me väga pikka aega Reformierakonna meelevallas, kes iga natukese ajaga tuli välja uue algatusega, et ametiühinguid kahjustada.

Sellest õppides ei saa me loota, et kõigile ainult halvasti ütlemine meid aitaks. Aitavad konstruktiivsed suhted võimalikult paljude erakondadega. Eelmise aasta lõpus tegime me kõigile erakondadele ettepaneku arutada ühiseid punkte. Selle järel tuli Keskerakond esimesena välja koostöösooviga ja me tegime nendega koostööleppe, sotsid tulid samaga välja paar nädalat enne valimisi ja me tegime koostööleppe. Valimiseelsel nädalal tuli koostööettepanekuga ka Eesti 200. Reformierakond ütles, et ametiühingutega on ühisosa küll olemas, kuid see on koostööks liga väike.  Kahjuks EKRE-ga me kontakti ei saavutanud. Kahjuks on sama seis ka Isamaaga.

Te olete ise pikalt kuulunud sotsiaaldemokraatlikusse erakonda. Mis sotsiaaldemokraatiaga Eestis ja nii mõnelgi pool mujal Euroopas juhtunud on?

Paar nädalat tagasi sattusin vestlema ühe Bundestagi sotsiga, kellele ma rääkisin võimalikust taktikast EKRE suhtes, kui see partei peaks saama valitsusse. Saksamaa taktika on olnud teistsugune, aga jutt jõudis lõpuks ikka selleni, et kas mitte meie ise ei ole tekkinud olukorra põhjustajaks. Jõudsime järeldusele, et Eestis ja ka Saksamaal on ametiühingutel ning sotsiaaldemokraatidel jäänud mingi töö tegemata. Me ei ole suutnud oma tegevust niimoodi üles ehitada, et vältida rahuolematuse teket ja ei ole suutnud seda rahulolematust maha võtta.

Ma suhtun sellesse ka väga isiklikult ning ei pane seda pahaks Jevgeni Ossinovskile või sotside riigikogu fraktsioonile. Töölisliikumine on siin natukene põrunud, mis aga ei tähenda, et see oleks lõplik. Ei tohi kaotada kontakte. Meil on väga tublid ametiühingutegelased, kes jagavad EKRE materjale. Kiusatus on neile öelda, mida ma neist arvan, aga neil on kiusatus öelda, mida nad minu vasakpoolsetest vaadetest arvavad. Hoiame inimlikkust ja suhtleme ning nii saame demokraatiat rohkem aidata, kui üksteist sildistades.

Me suhtleme EKRE-ga küll, aga raske on. Pikka aega ei suutnud ma isiklikult teha seda sammu ja minna EKRE juurde vestlema. Aga täna me oleme pragmaatilised, näeme, kuidas mõned liikmed EKRE poolt hääletavad ja neid liikmeid me kaotada ei taha. EKRE-ga on vastanduvaid momente palju ja kerge ei ole, kuid me peame edasi liikuma, sest need on meie inimesed ja see on meie Eesti.

Te olete kasutanud Eesti olukorra iseloomustamisel väljendit «süsteemne ülbus». Mis on «süsteemne ülbus»?

See on olukord, kui ratsionaalsete argumentidega ei saa meie ametiasutustes toimetada. Kus ratsionaalne argument põrkub vastu laiskust või üleolekut. Siiras dialoog on tihti puudu. Aga ma olen optimist ja mulle makstakse optimismi eest palka.

Tagasi üles