/nginx/o/2019/04/04/11924427t1hadd1.jpg)
Scott Kelly on Ameerika ühendriikide insener ja endine NASA astronaut, ning praeguse hetkeni kolmas kosmoses enim päevi veetnud inimene (520 päeva).* Novembris 2012 valiti tema ja Mihhail Kornijenko missioonile Aasta kosmoses, mille eesmärgiks oli uurida pika kosmosereisi mõju inimkehale. «Visa hing. Üks aasta kosmoses» heidab valgust sellele aastale, kirjutab Laura-Kristiina Valdson oma raamatublogis.
Tegu on autobiograafilise raamatuga – endine astronaut kirjutab paralleelselt nii enda lapsepõlvest ja koolieast, kui ka esimestest lendudest ja pikemalt aastasest missioonist kosmoses. Mulle avaldas muljet see, kuidas ta sisuliselt otsustas, et pöörab enda elu ümber ning keskendumisraskustega kehvast koolipoisist sai väga andekas õpilane. Ta teadis varakult, et tahab kosmosesse lennata, seega võttis väga teadliku sihi teha endale reaalained väga hästi selgeks.
Meest inspireeris muuseas see, kuidas tema ema politseinikuks treenis ja kõik üldfüüsilised testid väga hästi sooritas. Teine suur inspiratsioon tuli raamatust «The Right Stuff», mida ta nooruses luges. Selles osas on Scott Kelly lugu hästi inspireeriv, et tegu ei olnud musterõpilasega, vaid mehega, kes raskustele vaatamata astronaudiks sai. Olgu öeldud, et NASA-s õppivatest inimestest mitte igaüks ei pääse kosmosesse ning lendudel on omad järjekorrad.
Raamatus on väga palju juttu rahvusvahelisest kosmosejaamast, sellel töötamisest ja kosmoses elamise iseärasustest. Nii et kes ühest keerukaimast inimeste ehitatud konstruktsioonist midagi ei tea, siis kindlasti soovitan lugeda raamatut juba selle tõttu. Kõige põnevamad kohad olid raamatu lõpus, kus autor kirjeldab kosmosekõndi (avakosmoses töötamist). Neid kirjeldusi lugedes saab aimu sellest, kui füüsiliselt raske ja ohtliku tegevusega tegu on. Ärgem unustagem, et kosmoselaev liigub siiski kiirusel 27 350 km/h. Samuti üllatas mind see, et kosmosesse lennatakse endiselt Sojuz-tüüpi kosmoselaevadega. Sojuzid on Nõukogude Liidus konstrueeritud kosmoselaevad, mis on hämmastavalt töökindlad. Scott Kelly viskab raamatus nalja, et venelased ei ehita kunagi kahte erinevat asja, kui esimene töötab.
Kokkuvõttes oli tegu väga hariva, põneva ja minu jaoks kergesti loetava autobiograafiaga. Tegu oli teatud mõttes ekskursiooniga rahvusvahelisse kosmosejaama ja kosmoses elamise igapäevaellu. Palju on juttu ka astronautide omavahelistest suhetest, mis muuseas vähemalt Scott Kelly näitel olid üllatavalt head. Soovitan soojalt!
*Kosmoses rohkem aega viibinud on vaid Jeff Williams ja Peggy Whitson (vastavalt 534 ja 665 päeva).