Vastulause Indrek Grigorile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/08/11933855t1hcd18.jpg)
1. aprillil Postimehes ilmunud Indrek Grigori artikkel «Raisatud potentsiaal teeb kurvaks» üllatas faktitundlikkuse ja universaalsetesse mõõtmetesse ulatuva institutsioonikriitilisusega. Retsensioon puudutas tahtmatult kogu professionaalse kunstielu valupunkte tervikuna – seda alates kunstiasutuste loojaülesest positsioonivõtust kuni kollektiivsete psühholoogiliste sundhoiakute ja reaktsiooniliste käitumismustriteni.
Artikli kaasahaaravus seisnes paradoksaalses traagikakeskses stilistikas ning institutsionaalse kunstikorralduse fenomeni üksikasjalikus ülevaates. Ideaalis võikski teksti sellisena infoväljale jätta, kui vaid antiiktragöödiale omane lõpukatarsis koos sisuliste järeldustega ei oleks konkreetse juhtumi juures olnud rajatud maalikunstnikest näitusetegijate seisukohalt kaheldavatele arusaamadele ja lihtbinaarsetele alustele.
Mõistes, et tragöödia on kaasahaaravaim vorm ning vast üks sobivaimatest žanritest avamaks kõigi lugejatele konteksti, milles EML loomeliiduna eksisteerib ja näitusi toodab, vaatleksin artiklipõhiselt ja lühidalt, märksõnade kaupa, milliste vastuoluliste faktiliste küsimustega maalikunstnikud praegu silmitsi seisavad.
INDEK GRIGOR: «Eesti kunstnike liitude näitused on tavaliselt avatud vooruga...»
Täpsustan – näitust korraldab Eesti Maalikunstnike Liit, kelle näitustekavasse kuulub alates 2018. aastast ainult üks avatud vooruga Aastanäitus – s.o Eesti professionaalses kunstiruumis tavatult demokraatliku koostamisprintsiibiga ekspositsioon; omaette huvitav avatud ja kirev kaos, milles leiab kõike nii sisus, vormis kui kontekstis. Analoogseid suursündmusi korraldab üliedukalt Londoni Kuninglik Kunstiakadeemia ehk Royal Academy of Arts.
Siinkohal on õige kohe välja tuua maaliliidu üks peamine murekoht ehk oma statsionaarse näitusesaali või saalide puudumine. Eesti Maalikunstnike Liit ei ole seni ühegi lepingu või kollegiaalse sõprussideme kaudu seotud ei EKLi ega Kunstihoone galeriidega, samuti mitte ARSi majaga. Oleme sunnitud näitustega rändama ning transportima tahvelmaale mööda erinevaid näitusesaale üle Eesti, samas kui oma ruumi olemasolu garanteeriks stabiilse ning mitmekülgsema arengu kogu erialale.
Kas ja kuidas, kellega koostöös vajalik ruum genereerida, on esialgu veel ebaselge. Alaliitude sisulise tegevuse ja võimaluste arengutest võiks huvitatud olla kunstnike liit, kelle kinnisvaraarendused justkui omavad vastavat potentsiaali, samuti ehk kultuuriministeerium... Tallinna linn, suurettevõtted... Konteksti on komplitseerimas EKLi kinnisvaraarenduste sihid, kuhu alaliitude arenguplaanid ei ole sisse kirjutatud.
«...toimkonnal puudus igasugune ettekujutus näituse ruumist või selle võimalustest.»
«...on kokkuvõttes pea võimatu aru saada, milline oli korraldajate algne kavatsus ning kui palju sellest õnnestus teoks teha.»
Üllatavaid plaanimuudatusi, mida käigupealt lahendada, tuleb alati ette. Korraldajana kinnitan, et absoluutselt iga galerii ja selle püsimeeskond on eriline ning tasub olla alati valmis lepinguvälisteks muudatusteks, mida peab lahendama parimate võimaluste raames.
Praktikutena on kunstnikud harjunud faktiga, et mateeria osutab vastupanu, sh ka ruumid, autoritaarsed vms persoonid, hetkeideoloogiad jne. Näituse korraldamine on meile nagu kunstiteose valmistamine: on enesestmõistetav, et tulemused ei saa olla absoluutselt mudeldatavad või programmeeritavad.
«Läti Kunstnike Liidu galerii ei ole sellele kahjuks kaugeltki õige koht.»
On hullemaid kohti. EMLi printsiip on lihtne – me tuleme, töötame ja avame näituse.
Tänavuse Riia ekspositsiooni näol on tegemist ühega kuuest 2019. aastal toimuvast EMLi näitusest ning samuti esimese pääsukesega tänavu algatatud täiesti uuest välisnäituste sarjast. Järgmistel aastatel juba teised riigid, teised galeriid ja loomeliidud.
Organisatsioonina on EML vahendaja, ka põlistaja ning vajadusel eksperimentaator. Erinevalt üksikautoritest võib EML endale lubada koostöökatseid väga erinevate institutsioonide ja ettevõtetega ning siinkohal ei ole meil palju ruumi abstraktsetele kodanlikele eelarvamustele. Iga kontakt või aines peidab eneses uute arengute võimalusi ning labürinte. EMLi huvides on algatada Eesti maali jaoks uus dünaamika, avada uusi võimalusi maalikunsti täpsemaks hindamiseks ja sellest rääkimiseks ühiskonnas ning kultuuriväljal, anda algtõuked kultuurivahetuse protsessidele.
Kogu tegevuse spetsiifikat mingil määral tundes väidan, et tehtud algus ei ole kõige hullemate killast. Vastupidi, konkreetse tulemusega võib rahul olla, ka saime tegijatena hea kogemuse.
Ühtlasi uuriksin vastu – kas on võimalik nimetada Eestis enim marginaliseeritud kunstivormi, kui seda on maalikunst? Loomeala marginaliseerimisastet hinnates võib väita, et oleme tahtmatult lindpriid ehk vabad.
EML on sisuliselt minieelarveline projektipõhine organisatsioon, kus töö toimub vabatahtlikuse alusel, palkasid ei maksta, ka see võiks olla paljudele otsustajatele mõtlemise koht.
«Autokraatse juhtimise tõttu on nii liit kui ka galerii laiemast kunstiringkonnast lihtsalt välja lülitatud.»
Kui antud asutuse kontekst on nii tõsine, siis jääb meil üle kaasa tunda Läti kunstiringkondadele, et nad ei saa ühes või teises hoones käia. Analoogselt ei külasta Eestis mõned kunstnikud neid galeriisid, mis ei ole täitnud oma finantskohuseid kunstnike ees. Sageli jäävad taolised lood küll kuluaaridesse pidama ning suuremat kambakat ei ole meie kunstiringkonnad veel teinud.
Teame samas ühte pikale veninud juhtumit, kus kunstnik ähvardas lõpuks galerii aknaid isiklikult ja individuaalselt karguga sisse lüüa ning mis kõik lõppkokkuvõttes toimis ka üsna efektiivselt – autorile maksti müüdud maali rahad kohe välja.
Arvan, et kommunikeerumine on oluline, tegemist võib olla võtmeküsimusega keeruliste ja ebameeldivate olukodade lahendamises.
«...korralikus nüüdisaegse kunsti saalis ei tohi olla klaverit.»
Mainimata on jäetud Riia galerii laest rippuv gigantne kuues varvas...
Mul on kahju, et ei saa lugejatega jagada kõiki homeerilisi, kafkalik-piibellikke lugusid või keerulisi olukordi, millele tuleb ühte näitust üles ehitades tähelepanu pöörata või mida käigupealt lahendada. Samas ma ei tea, kas tõesti on kusagil mujal või mõnel teisel erialal asjalood teisiti. Ma tahaksin väga kohata üliperfektset galeriid ja teha sellega koostood. Selle nimel tegutsemegi siin ja praegu.
«...tegemist on Läti Kunstnike Liidu muuseumi eksponaatidega. Liidu kunstifond, mis toimib samasugusel põhimõttel kui Tallinna Kunstihoone Fond.»
Eesti ja Läti Kunstifondid hoiustavad turuülest väärtust ehk käegakatsutavalt tavatut, olles seeläbi võrdsel positsioonil riiklike muuseumide või tipptasemel erakollektsionääridega. Siin on sisuliselt tegemist sekulaarse müsteeriumiga par exellence.
Läti Kunstnike Liit, EKList mitu korda vaesema asutusena toimib museaalsetel alustel ning kindel on, et taoline ajalooline ja riiklikele muuseumidele alternatiivne kunstifond omandab ajas aina kõrgemat väärtust.
EKLi omandis olev kunstihoone fondi kogu on ajaloo tuultes läbinud mitmeid kannatuste radu ja kärpeid. Selge on, et kollektsiooni väärtus seisneb nii selle üksikutes teostes kui kogu allesolevas tervikus, s.o äärmiselt põnevas graafika-maali ja skulptuurikaoses, mis ei võta palju ruumi, kuid mille lisandväärtus kogu tänasele kujutava kunsti valdkonnale on mõõtmatult suur.
«Ent potentsiaali on kõvasti – …kujunduse kokkupõrge maja normide ja tavadega ei suutnud näitust täielikult hävitada.»
«Siiski, näituse varemed on lõpuks liiga halvas seisukorras, et nende alusel midagi põhjapanevat algul kavatsetu kohta rekonstrueerida.»
Väga võimalik, et väljend varemete poeetika kirjeldabki kõige paremini tänaseks kujunenud suhtumist maalikunsti Eestis tervikuna. Sellisel juhul tuleb tõdeda, et just Riia näitusesaal aitas välja tuua antud olukorra fenomeni ehk materialiseerida meie tabamatut Daseini.
«Kokkuvõttes võib öelda, et on hea, kui keegi ei tea, et Eesti Maalikunstnike Liidul on Läti Kunstnike Liidu galeriis näitus, ning kes on heatahtlik, ei maini seda asjaolu ka ühelegi oma Riia tuttavale.»
Eesti Maalikunstnike Liidul on raske hinnata kokkuvõtet teisiti kui looritatud kutset heasse seltskonda.
Kas oleks õige edastada see kutse ka näituse toimkonda kuuluvale Eesti Suursaatkonnale Riias ning näituse avapublikule, kelle seast võib välja tuua Eesti Vabariigi suursaadiku härra Arti Hilpuse ja saatkonna personali, galerist Baiba Morkane (kelle galerii tasemest räägib osalemiskutse Art Baselile), rahvusvaheliselt tegutseva maalikunstniku Ritums Ivanovsi, Läti Kunstiakadeemia pikaajaline rektori Aleksejs Naumovsi jpt?
Indrek Grigori artikli põhjal jääb allakirjutanule mulje, et kunstielus vabadust ei eksisteeri ning professionaalsus seisneb suuresti kahendsüsteemis esinevate valikute oskuslikus rakendamises. Maalikunstnike liidu esimehe ning kunstipraktikuna leian aga, et konventsionaalsed piirangud takistavad kreatiivseid ja analüütilisi protsesse ning ühtegi edasiviivat otsustust ei ole võimalik langetada ei ettekirjutuste, laenatud teadmiste, võõraste kogemuste ega kaudsete kuvandite alusel.