Vambola Paavo: Aprill ei aja naerma

EFTA auhinnagalal kippusid suhteliselt poliitikakauged tele- ja filminominendid poliitikat tegema. Foto: Konstantin Sednev

Hea nali tõstab toonust ja teeb rõõmsamaks. Vanem põlvkond mäletab pühapäeviti eetris olnud “Meelejahutajat” ja vanameister Eino Baskinit. Huumorisaates oli ­nalja ja naeru, toonase ühiskonna hädad öeldi välja läbi huumori prisma. Praegu võtab maad tigedus, kurjus ja üksteisele ärapanemine. Kust see tuleb?

Kummastav oli vaadata Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA) galal, kuidas tele- ja filminominendid hakkasid ­selle asemel, et oma abistajaid tänada, laval tegema poliitikat. Mis ajendas näitlejaid, kes on suhteliselt poliitika­kauged, välja ütlema võõraid mõtteid? Demokraatia ega sõnavabadus pole ju ohus. Rahva võim kestab.

Hoopis kellegi senine hea elu ja positsioon on löögi all. Keegi arvab jätkuvalt nagu kõik need 17 aastat, et nemad ongi ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Loomeinimesi võib rakendada oma vankri ette ja lasta välja öelda võõraid mõtteid. Asi on läinud suisa hirmutamiseni.