Karin Niinas: osalusdemokraatia kahe teraga mõõk

Hääletuskast. Foto: Urmas Luik

Mõni poliitik on kuluaarides otse välja öelnud, et valimiskampaaniaaegne flirt rahvaga on sedavõrd intensiivne, et pärast tulebki kodanikest neli aastat puhata – küllap ei ole ta veel aru saanud, et need ajad on pöördumatult möödas ja rahva eest enam riigikokku ei page, kirjutab Kantar Emori juhataja Karin Niinas.

Oma e-riigiga kiitlev Eesti on tegelikult osalusdemokraatia reaalse rakendamise rongist maha jäänud – ma ei pea silmas mitte loosungeid ja siin-seal virelevaid selleks otstarbeks loodud veebikeskkondi, vaid reaalset rakendamist. Sellal kui autoritaarne paremäärmuslus on kõikjal maailmas tiibu laiali ajamas, otsivad liberaalsed poliitikud viise, kuidas rahvale lähemal olla. Esindusdemokraatiast enam ei piisa, inimesed tahavad otsustamises osaleda kogu aeg.

Kui sotsiaalmeedia annab igaühele võimaluse olla lobist ja oma arvamust avaldada, siis miks peaksime üldse arvama, et inimene lepib oma rolliga valimistsüklite vahel? Lihtsaima näitena kodanike kaasamisest Eestis meenub mulle kaasav eelarve, mida mõned omavalitsused juba päris innukalt kasutavad. Või 2001. aastal esimese pääsukesena lendu lastud veebiportaal «Täna otsustan mina» ehk TOM, kus inimesed said teha valitsusele seadusandlikke ettepanekuid. Võimalik, et TOM oli oma ajast ees, igal juhul suleti see juba aastaid tagasi ning selle asemel on riigikantselei hallatav platvorm osale.ee.