Eili Arula: las ma olla see hall hiireke (1)
/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
12. aprill 2019, 07:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/11/11941475t1he28f.jpg)
Mõni nädal tagasi, mil sotsiaalmeedias läks liikvele Kõigi Eesti südamekujutise kampaania, küsis üks töökaaslane, miks pole ma Facebooki profiilipilti ehtinud valge südamega, kas ma ei hooli Eestist. Küsimus oli ootamatu, ei osanud kohe midagi adekvaatset vastata. Ma polnud ka aru saanud, kes ning mis eesmärgil kampaania algatas.
Praeguseks on pilt selgem. Sotsiaalmeedias üle 27 000 toetaja kogunud Kõigi Eesti eestvedajaks on viiekümneliikmeline juhtrühm, kuhu kuuluvad ettevõtjad, kultuuri- ja ühiskonnategelased. Sel pühapäeval korraldavad nad Tallinna lauluväljakul tasuta kontserdi Kõigi Eesti Laul, kus poliitilisteks sõnavõttudeks kohta pole, kuid mille eesmärk on näidata vastumeelsust praeguse poliitolukorra suhtes.
Kolmapäeval said Tartu Postimehe veergudel sõna Kõigi Eesti kodanikualgatuse kaks eestvedajat, kes on tihedalt ka Tartuga seotud, ning pilt sai veelgi selgemaks. Nad ei teinud saladust, et neile ei istu ähvardavate ning ühiskonda lõhestavate sõnavõttudega esinevad poliitikud, kellest osa kuulub paraku EKREsse.
Mullegi ei istu mõne poliitiku lahmiv stiil. Sellegi poolest pole mu Facebooki profiilipildi juures südamekujutist ega ole ma Instagramis kordagi kasutanud teemaviidet #kõigieesti või #myestoniatoo. Ei ehi mu profiilipilti ka rukkilillekujutis, Eesti trikoloor ega ükski teine sümbol.
Saan vajaduse korral oma meelsust väljendada ka kitsamas ringis ning ajakirjanikuna küsimusi esitades ühiskonna valukohtadega tegelda. Pooli valimata.
Ka ei kanna ma uhkustavalt rinnas kaitseliidu kampaania «Anname au!» sinilille. Olen mitu korda sinilillekampaania käepaela soetanud, kuid ma pole suurem asi aksessuaaride kandja. See kõik ei tähenda, et oleksin Kõigi Eesti ja sellesarnaste kampaaniate vastu. See ei tähenda ka seda, et mul puuduvad väärtused või ma ei hooli Eestist. Mulle tundub, et säärane siltide kleepimine paigutab mind automaatselt kusagile rühma, millega kaasneb kohustus oma väärtushinnanguid avalikult põhjendada.
Ka Kõigi Eesti juhtrühma üks liikmetest Tõnu Runnel tunnistas, et südamesilt on jälle üks kont käremeelsete EKRE netitrollide hambus. Juhtrühma teine liige Ragnar Sass omakorda arvas, et inimesed on liialt alalhoidlikud, oma õiguste ja väärtuste eest tuleb seista.
Nõus, kuid ei leia, et peaksin meelsust avalikult eksponeerima, endale kampaaniasilte külge kleepima ja sedasi end sihtmärgiks sättima. Usun, et saan oma põhimõtete eest seista ka teisiti. Las ma olla sotsiaalmeedias see hall hiireke edasi. Saan vajaduse korral oma meelsust väljendada ka kitsamas ringis ning ajakirjanikuna küsimusi esitades ühiskonna valukohtadega tegelda. Pooli valimata.
Kahjuks tuleb tõdeda, et viimase aja tormiline poliitelu on läinud sedavõrd teravaks, et sugulaste ja tuttavatega sünnipäevalauas tundub ilmast või vanaonu põdurast põrnast rääkida köitvam kui praegusest päevapoliitikast.