Luzerni luupainaja

Madli Pesti
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luzerni Teatri laval toimuva «Kuritöö» algus- ja võtmehetk: rahahädas Raskolnikov (Lukas Darnstädt) tapab võlausaldajast liigkasuvõtja Aljona Ivanovna (Wiebke Kayser).
Luzerni Teatri laval toimuva «Kuritöö» algus- ja võtmehetk: rahahädas Raskolnikov (Lukas Darnstädt) tapab võlausaldajast liigkasuvõtja Aljona Ivanovna (Wiebke Kayser). Foto: Ingo Hoehn

2019. aasta jaanuaris esietendus Fjodor Dostojevski «Kuritöö ja karistus» Luzerni Teatris (Luzerner Theater), autoriteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

Semper ja Ojasoo on Dostojevski suurromaani lavale toonud tegelikult kahe paralleelse lavastusena. Teatrisaalis etendub kuni juunikuuni kolmetunnine, üpris mastaapne «Kuritöö» («Schuld»). Kõrvalmajas, puidust kastis etendus jaanuaris ja veebruaris «Karistus» («Sühne») – tunnine lavastus.

Kui teatris lavastatakse klassikut, on õigustatud küsida lavastajate tõlgenduse kohta. Oleme ehk harjunud Semperi ja Ojasoo lavastusi tõlgendama päevapoliitilistelt alustelt, kuid Luzerni lavastuse puhul pole põhjust seda teha, kui siis vaid sedavõrd, kuivõrd humanistlik-filosoofilised arutelud saavad olla päevapoliitilised või ajastuülesed. Igatahes jõuab lavastajate tõlgendus selgelt saali – Raskolnikov on süüdi. Igas mõttes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles