Igavikulise meistriteose sära ja igavus

Aare Rander
, balletikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Romeo (Andrea Fabbri) ja Julia (Laura Maya Rosiers) Sergei Prokofjevi balletis «Romeo ja Julia», mille tõi Estonias lavale Toomas Edur. 
Romeo (Andrea Fabbri) ja Julia (Laura Maya Rosiers) Sergei Prokofjevi balletis «Romeo ja Julia», mille tõi Estonias lavale Toomas Edur. Foto: Rünno Lahesoo

Märtsi lõpus Estonia teatris esietendunud Sergei Prokofjevi ballett «Romeo ja Julia» on Toomas Eduri viimane lavastus teatri balletijuhi rollis. Huvi pakub seegi, et Edur koos Age Oksaga pälvis 2002. aastal osatäitmiste eest selles balletis ja Mai Murdmaa «Pulmareisis» Eesti Teatriliidu balletiauhinna. Võib oletada, et «Romeol ja Julial» on Eduri tantsuteel olnud oluline koht ning seeläbi paistab see hea valikuna oma trupijuhi ajajärgu lõpetuseks.

Edur pühendas lavastuse oma emale, kes õpetas ilu nägema ja südant kuulama. Pühendus on aus ja siiras, need tunded valdavad mind vahetult peale etendust. Kuigi 6. aprillil nähtud etendus ei sünnitanud minus vaatajana suuri tundeid ja elamusi, jättis see positiivse emotsiooni – hubase ja sooja kodutunde, mis sünnib üksnes hea meeskonnatööna. Lavastus lummas terviklikkuse ja narratiivse loo jutustamise selgusega. Sellest perspektiivist vaadatuna näib Edur sammuvat Tiit Härmi «Romeo ja Julia» lavastuse jälgedes (Eduri tantsitud Romeo Härmi lavastuses sööbis meelde!).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles