Indrek Mustimets: kes selle tamme siis istutas?
22. aprill 2019, 23:55
Ilmselt ei ole möödunud ühtegi laulupidu ilma sellegi küsimuseta, kes need laulud valis ja miks need peavad nii rasked olema. Ja kas ei saaks nii, et tuleme lihtsalt kokku ja hakkame laulma?
Laulupeo meeskooride eelproovis küsis laulupeo kunstiline juht Peeter Perens meestelt ja poistelt: «Mehed, meil on endiselt vastamata üks küsimus: kes selle tamme siis istutas?» Ja siis hakkasime laulma. Selle Leili Andre sõnadele kirjutatud Gustav Ernesaksa laulu sünnist möödub tänavu juba 42 aastat, kuid alatasa on jäänud kõlama enam küsimus kui vastus (millele koorid ju tegelikult laulus kenasti vastavad ja lauldavaga head mõtteainet annavad). Aga viivitan minagi vastuse väljaütlemisega.
Ilmselt ei ole möödunud ühtegi laulupidu ilma sellegi küsimuseta: kes need laulud valis ja miks need peavad nii rasked olema? Alates esimesest laulupeost kuni tänapäevani me küsime seda küsimust ning siis tuleme laulukaare alla ja laulame kuulajate ees kõik selle kui puhta kulla.
Kui vähegi aastasajatagustesse repertuaarivalikutesse süveneda, leiame igast peokavast laule, mis on praegustest uutest lauludest keerukamad ja nõudlikumad (eks ole laul alati nõudlik). Ometi oodatakse, et mida laulupidu edasi, seda lihtsamaks peab laulupidu muutuma – millekski selliseks, mis mahuks ühte säutsu, millega ei pea vaeva nägema, millesse ei pea süvenema, mida me oskaksime ega pea harjutama.
Ja kui laulmiseks läheb, siis kostavad nii «Koit», «Tuljak» kui ka «Kas tunned maad» päris ehmatavalt uutena – nii et ununevad sõnad ja hääleread. Aga et need lood esimese salmi ja ühehäälsusena (millised need ju ei ole) ei kõlaks, tulebki neid üheskoos harjutada ja meelde tuletada.
Kuid tahta võib enamatki – miks need laulud ei võiks meil olla veres ja südames? Ikka selleks, et meil tekiks nende laulude kaudu ühine teadmine, kuidas meie neid esitame ja kuidas me neid saja aasta pärast laulame.
Mida aeg edasi, seda enam on kooridel kasutada kümneid ja kümneid abivahendeid, et laulud selgeks õppida: seda saab teha mererannas oma mobiili vahendusel, autoroolis partiisid või igasuguseid e-proove kuulates. Rääkimata klassikalisest kooriproovist, dirigentide ülipõhjalikest ja üliolulistest töölehtedest, salvestusvahenditest ja abivahenditest, mida pakuvad nii kooride enda kui ka laulupeo suurepärane koduleht. 1869. aastal oli pastoraadist või kirikust talutarre harmooniumi või oreli viimine üsnagi keerukas ettevõtmine, kuid tänapäeval on igaühel sõna otseses mõttes klaver või orel taskus (ja isegi mitte enam põõsas).
Laulupidu peabki oma kuube pidevalt uuendama ja küsima, ega altpoolt latti minda.
Mulle meenuvad mõned loetud 150 aasta tagused laulupeoliste mälestuskillud peoettevalmistusest. Lubage siinkohal mõni: «Kes sattus paljude laulude sekka nagu ürgmetsa täis paindumatuid puid, see ei lasknud ennast ära hirmutada, vaid raius endale värske, reipa sisselaulmise või esialgu ka sissekarjumisega teed ja rada läbi metsa. Mida enam puid langes, seda heledamalt hakkasid lauljad hõiskama.»
Või see: «Pastor õpetas viiuliga üksikud hääled selgeks. Kerge ei olnud see õpetajale mitte; aga kordagi ei avaldanud tema õnnis kannatamata meelt, kui laul mitu ja mitu korda käest rikkesse läks. Otsast pääle ja ikka jälle otsast pääle! Sõrmed mängisid viiuli keelte peal esimest tenorit, suuga laulis teistele häältele raskemaid kohtasid ette ja juhatas eksinuid takti teele, jalaga lõi takti, kuni läks, ja veel pealegi hästi läks.»
Või see: «Kes see-aastase leivapuuduse pärast möödaläinud talvel oma kõhtu rihmaga tugevasti oli tõmmanud, pidi seda nüüd veel enam kinni tõmbama, aga laulmist ei jätnud ta järele, sest seda õppisid suurte mälestuspüha pärast.»
Eesti kultuuriloost on võimalik selliseid mälestuskilde aegade tagant leida sadu ja sadu. Ometi tänases päevas loeme ikka ja jälle murelikke eestkosteid ja muretsemisi, et peolauludega ei saada hakkama või et miks on laulupeol sedavõrd palju uusi laule.
Minule annavad «laulupeoga hakkama saamiseks» head tuge just need tagasivaated laulupidude loole ja aegadele, mil nende pidude tammed on istutatud. Mulle annavad julgust ja tuge (aga ka kinnitust) need isiklikud puuted, millega ma olen läbi aastakümnete laulupidude loos kasvanud ja seda pidu enda jaoks lähedaseks kasvatanud. Ma olen väikese poisina näinud, kui raske ja samas kui lõbus oli laulupeolauludega sina-peale saamine, laulupeole minek, laulupeol olek.
Ja siis need kümned ja kümned koorid, kes laulupidudel lavale minekut oodates puude varjus Mart Saart või Gustav Ernesaksa laulsid. Need poistekooride poistega rääkima ja kohtuma tulnud RAMi kooristaarid Kaljo Räästad, Raimond Alangod ja Ivar Laided. Need sõbralikud õlale patsutused ja kooslaulmised, mis ütlesid üht: poiss, pane edasi! Ja kuidas sa lased siis sellest loost ja peost lahti? Kuidas sa lased sellest imesid kirjutanud Ernesaksa käest lahti, kui oled saanud temalt autogrammi ja silmapilgutuse? Siis mõtlesingi, et «tahan olla kui su oksad, mis ei paindu ega murdu, murdu tuulte tusatujul, vihurite veeretusel».
Läti laulupeol koos oma kodukoori Tartu ülikooli kammerkooriga laulnuna vaimustas mind eelkõige selle peo vaim, lätlaste uhkus oma maa ja laulu üle ning väga kõrgel tasemel laul lauluväljakul.
Meiegi laulupeol on need tugevad küljed olemas, kuid meil on kaks eelist: meil on rohkelt väljakutseid pakkuvaid uusi laulupeolaule (mis ka laulupeolt kooride repertuaari jäävad) ja pidevalt peale kasvavat noort laulupeodirigentide väge.
Laulupidu peabki oma kuube pidevalt uuendama ja küsima, ega altpoolt latti minda. Meie laulupeol on suur lugu ja igal nõrkusehetkel (kui keegi tunneb laulu ees nõrkust ja kartust) võiksime toetuda just olnule ja teadmisele, et osaletakse ühes suures loos, meie ajaloos ja mitte (ja kindlasti mitte) vaid ühel tuleval peol. See, mis tuleb, on vaid üks pidu kahekümne seitsmest ja kokku oleme laulnud 150 aastat järjest. Oleme kõik koos osalenud laulupeoliikumises, mis on püsinud tänu laulupidudevahelisele ajale, kooride tegevusele, dirigentide ja lauljate hakkamisele ja osavõtlikkusele.
Mulle annavad julgust ja tuge (aga ka kinnitust) need isiklikud puuted, millega ma olen läbi aastakümnete laulupidude loos kasvanud ja seda pidu enda jaoks lähedaseks kasvatanud. Ma olen väikese poisina näinud, kui raske ja samas kui lõbus oli laulupeolauludega sina-peale saamine, laulupeole minek, laulupeol olek.
Ma ei ütle, et mul on kerge olnud ja omandan laule lendleva kergusega. Vastupidi, vaatan paljudele lauludele endiselt alt üles ja mõtlen, et küll ma need laulud laulupeoks kätte saan.
Siin ongi üks huvitav koht meie argielude ja laulupidude võrdluses: kui me oleme eestlastena uhked, et oleme töökad ning oleme uhke ja suur laulurahvas ja tahame igas oma ettevõtmises parimat, esimesena kohale jõudmist ja ka edukust, siis just hetkel, mil me avame laulupeolauliku, me anname alla ja küsime: kas lihtsamaid laule ei saa ja kas ei saaks nii, et ei peaks proovima, et tuleme lihtsalt kokku ja hakkame laulma? Ei saa, sest sellisel juhul näime ja kostame laulupeopublikule kui põgenev pärismaalaste kamp (need päris taandujad, kes ei saanud 2019. aastal hakkama). Aga me ju saame – sest laulupeoproovid räägivad teist keelt. Väga uhke on ja väga vahva on. Juba kahekümne seitsmendat korda.
Ja kui te ei tea, kes selle tamme siis istutas, siis vastus on lihtne ja laulupeole ilusa mõtte ja südant andev: «Isa tamme istutas. Päike teda kasvatas. Tahan tõruna veereda. Tahan tammeks sirguda!» Kasvagem ja sirgugem siis koos laulupeoga – peoga, millega koos on meie juured kõige sügavamas ja kindlamas mullas.
