Urmas Reinsalu: Tartu passis Rail Balticu otsustamisel

Jüri Saar
Copy
Lahkuv justiitsminister, peagi välisminister Urmas Reinsalu tõdes, et kui president Vladimir Putin ka kutse Tartusse tulla vastu võtab, selle peale vaevalt Pihkva laev sõitma hakkab.
Lahkuv justiitsminister, peagi välisminister Urmas Reinsalu tõdes, et kui president Vladimir Putin ka kutse Tartusse tulla vastu võtab, selle peale vaevalt Pihkva laev sõitma hakkab. Foto: Tairo Lutter

Lahkuva valitsuse justiitsminister Urmas Reinsalu on Jüri Ratase uues valitsuses saamas välisministriks, aga kandideerib ka Euroopa parlamendi valimistel Isamaa nimekirjas.

Kui välisministrikandidaat kandideerib europarlamenti, siis küllap üksnes erakonna toetuseks. Kas nii on ilus?

Nii on ainumõeldav. Valijate huvid ootavad kaitsmist ja seda ei tule teha mitte diivanil lösutades, vaid võitluses iga toetushääle pärast. Isamaal on europarlamendi valimistel selge tugev agenda, selle mõte on kaitsta Eesti rahvuslikke huve. Oleks üliväga plass, kui Euroopa Rahvapartei fraktsioon jääks Isamaa tugeva esindatuseta ja selle võrra jääks Eesti hääl peenemaks.

Räägime Tartu vaates. Tartus on ka kombeks erakonna toetuseks kandideerida, kuigi pole kavatsustki esinduskogus tööle asuda. Nüüd jõudis kultuuriministri kandidaat Tõnis Lukas teatada, et riigikogusse ta küll ei lähe, sest kutseharidust on vaja edendada. Linnapea Urmas Klaas kandideeris erakonna esinumbrina, aga riigikokku mineku kavatsust pole. Kas see pole mitte valija tüssamine?

Tartus on see valijatele meeldinud. See on Tartu traditsioon. Alates 1999. aastast on ametis olevad Tartu linnapead alati hääli toonud ja siis loobunud, Laine Jänese ministriks saamine välja arvatud.

Kas see on hea praktika?

Kui on teada, et võib hakata sadama, võtab valija vihmavarju kaasa. Kui see eelduslik käitumine ei meeldi – valija on nii tark küll, et vahet teha – siis ta häält ei anna. Iga lahingut tuleb pidada nii, et kõik on kaalul, siis usud ise sellesse ja usuvad ka kaasosalised. Poliitikas ei saa olla külg ees.

Kui vihmavarju kujundiga jätkata, siis mõnikord vari valijail on, aga avamisnuppu ei ole talle usaldatud. EKRE kandidaat Ruuben Kaalep võttis Tartus 566 häält ja sai riigikogusse, Indrek Särg kogus 2223 häält, aga ei saanud. Põhjus selles, et erakond oli kandidaadid üleriigilises nimekirjas järjestanud. Kui uus koalitsioon on kokku leppinud rahva häälele suurema kaalu andmises rahvaalgatustega, kas ei võiks siis ka rahva hääl paremini riigikogu valimistel kajastuda?

Mulle on see mõte on sümpaatne. Koalitsioonis on kokku lepitud anda inimestele õigusi rahvaalgatuse ja rahvahääletuse platvormi kaudu. Koalitsioonis ei ole kokku lepitud riigikogu valimiste süsteemi muutuses, kuid kui ühiskonnas on selleks ootus, siis rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kaudu võib seda resoneerida.

Ise olen pooldanud süsteemi, mille järgi valitakse parlamenti Soomes, kus on kolm põhimõtet. Esiteks ei ole üleriigilisi nimekirju, kõik hääled jagatakse valimisringkondades ja erakondade kandidaadid reastatakse perekonnanime algustähe järgi. Ja üldiselt ei tähenda see, et A tähega kandidaadid võidavad, Eesti puhul Aab ja Aas. Valijatel on oma nutikus. Aga nagu Rein Taagepera on öelnud: valimissüsteemiga kohanemiseks on valijatel vaja aega. Tavaliselt kolmandatel valimistel pärast süsteemi suurt muutust tekib valija käitumuslik küpsus mingeid kandidaate tõrjuda või meeliskandidaate sihitada.

Kas valijad on oma otsustes tingimata küpsed, kui mõelda või Brexiti peale, mille on esile kutsunud muu hulgas valijad. Või peaks keegi ikka valijat mõnikord aitama – Eesti puhul on pikalt õhus presidendi otsevalimiste idee.

Vabandust, mis siin rääkida valijatest. Millal me ise enda elu kohta oskame öelda, et oleme küpsed? Kas Suurbritannia peaminister Cameron oli küps mees, kui Brexiti asja referendumile lükkas?

Võime olla uhked e-demokraatia üle, saame arvutiga klõbistades ülekandeid teha, maju müüa. Et riik kõnetab kodanikke üksnes nelja aasta tagant, ei ole tänapäevane ootuste lävend, eriti noorema põlvkonna puhul. Kui ühiskonnas on vastakaid arvamusi, siis peab olema tööriist, millega lastakse auru välja. On mitmeid poleemikat tekitanud teemasid, mille puhul saaks küsida, kas oleks mõistlik rahvahääletusel mõõtu võtta.

Aga ettekujutus poliitikute otsuste tegemise kvaliteedist kui äärmiselt küpsest, on vähemalt tänapäeva demokraatias põhjendamatu.

Tselluloositehase lugu oli huvitaval kombel tartlasi omavahel liitev ja ülejäänud Eestist lahutav. Pool Eestit arvas, et tartlased on lollid, sest ei taha tehasega saabuvat rahalaeva. Koostati riigi eriplaneeringut, kes oleks pidanud hääletama?

Kogukonda puudutavas küsimuses ikka kohalikud inimesed. Detailplaneeringud on kohalik teema. Praegu hõlmas küsimus mitut omavalitsust, oleks loogiline, et selle piirkonna omavalitsused otsustavad.

Näide olümpiamängude kohta. Järsult on vähenenud linnade hulk, mille elanikud tahaksid oma linna olümpiamänge. Olümpiamängude võõrustamisega kaasneb tohutu au, aga kaasneb ka märkimisväärne hinnatõus ja lühikeseks ajaks on piirkond logistilises kaoses. Oluline rahaline eelisarendamine, teised valdkonnad jäävad vaeslapse rolli. Liidrid teevad sellest omad järeldused.

Ehk on asi selles, et olümpiamängud on kaugenenud ideaalist, milleks nad loodi.

Sama juhtus tselluloositehasega. Esialgu tutvustati seda kui nunnut asja, nagu kassipoega nurgas. Saadakse natuke raha ja … Hiljem kasvas sellest välja Leviaatan, kes oleks alla neelanud terve Tartu, Emajõe ja pool Eesti metsaressurssi veel takka.

Me ei uurinud ju...

Keegi ei takista detailplaneeringu kaudu tehast kavandada. Kõigil meil on lapsepõlvest meeles toit, mis on vastik. Täiskasvanu seda ei söö. Küsid, miks – see on lapsepõlvest. Tselluloositehase projektiga võib teistes piirkondades kergesti nii juhtuda.

Kui president Putin võtaks vastu kutse tulla tuleval suvel Tartusse, mida oleks tartlastel sellest võita?

Ma ei hakka illusioone looma, et Tartu midagi võidab.

Kas Pihkva laev hakkab lõpuks käima? 

Putinil oli meeles, et Tartu on ilus linn. Kui see visiit võiks teoks saada, on fookus ikkagi regionaalne, riikide kahepoolsed küsimused. Ei saa muidugi välistada, et mingi kohalik küsimus ka üles kerkib.

Ülikooli kunstimuuseumi varad?

Need on meile kindlasti lisaks presidendi ametirahale suure sümboliväärtusega, aga on tugevad ideoloogilised põhjused, miks Venemaa neid teemasid tõrjub.

Kolleeg on aastal 2009 pannud pealkirja «Tartu ja Riia rongid võivad klappima saada». Pärast seda on küsimust arutatud eri tasanditel, ka presidentide tasemel. Me ehitame Rail Balticut, aga Tartu-Riia rongi kuidagi käima ei saa. Kas välisminister Reinsalu hakkab selle teemaga tegelema?

Meie erakonna esindajad on pidanud seda teemat ülioluliseks. Liivimaa sidumisel Riiaga oleks see praktilise väärtusega. Küsimus on selles, kuidas on korraldatud Tartu-Valga rongiliiklus, ja kuidas sõidab Valka-Riia rong, see teeb hulga peatusi, mis muudab selle lõbureisi sadistlikuks operatsiooniks.

Eesti on küll unitaarriik, aga piirkonna huvide eest tuleb seista. Mind hämmastas, kui letargiline oli Tartu linnavalitsus Rail Balticu trassi otsustamisel. Võime öelda, et Tartu kaudu oleks olnud raudtee Eesti riigile kopika kallim, aga ega seda arvet pole kinni maksnud Tartu linnavalitsus või Tartu maksumaksja. Nüüd makstakse Tartu maksumaksja tulumaksust kinni Pärnu trassi.

Koalitsioonileppesse on Rail Balticu kohta sõnastatud mõndagi, millega saaks midagi ära teha.

Ega keegi seda lepingut puruks rebima hakka. Eesti on valmis trassi praeguse omaosaluse määraga aktsepteerima. 81 protsenti peaks olema Euroopa ja 19 Eesti raha. Kui need suhtarvud peaksid muutuma, summad on ju lahti, siis on põhjust küsida, kus on murdepunkt. Kui ma ostan uhket sõiduautot, ühe osa panen mina ja neli naabrimees, kas vastupidise suhtarvuga ikka nii uhket ostan või üldse ostan?

Aga seda teemat ei ole mõtet laadida hüsteerilis-ideoloogiliseks. Euroopa ühendamise ideoloogia on Rail Balticul taga, aga majandusotsustel peab taga olema ka talupoja terve mõistus.

Majandusminister tegi eelmisel nädala ülevaate, suures plaanis on meil ikka veel ettevalmistav tegevus. Poliitilise otsustamise tasemel on aasta perspektiivis pöördumatult selge, mis on kaalukausid ja kuidas edasi liikuda.

Tartu kolm abilinnapead on olnud korruptsiooniuurimise all. Kajar Lemberi puhul täitub peagi kolm aastat vahistamisest, viimaks on ka süüdistus esitatud. Artjom Suvorovi asi on esimesest kohtuastmest läbi käinud, Valvo Semilarski pole veel süüdistustki saanud. Kas on viise, kuidas tõde selguks kiiremini ja karistus ei oleks mitte pikk uurimine, vaid see, mille kohus mõistab?

Asjade venimine pole justiitsministeeriumi patsientidele mingi lohutus, ükskõik kummal pool lauda nad istuvad, ka ohvrid ootavad kiiret õigusemõistmist. Ennekõike on kohtuliku menetluse faas see, mis aega võtab. Kuid Lemberi asjas on ka episoode märkimisväärselt ja peitkuritegude uurimine võtab aega.

Kas menetlust eriti avalikku huvi pakkuvates küsimustes tuleks muuta kiiremaks? Suvorovi konjakid selleks, aga Tallinna Sadama juhtum kindlasti on tekitanud ootuse, et õiglus võidutseks kiiremini. Nendel asjadel võiks olla roheline tuli nii kohtueelses menetluses kui kohtumenetluses. Olen toonud õigusametnikele näite Wall Streetil miljardeid kukutanud Bernie Madoffist. Võime ette kujutada, millised majatäied pabereid olid nendes keerulistes finantspettustes, aga esimese astme kohtunikuhaamer oli kolm kuud hiljem sellest, kui sugulased olid avaldused viinud, et ise karistusest pääseda. Kui New Yorgis on see võimalik, siis peaks ka meil olema võimalik. Koalitsioonileppes on kirja pandud, et töötame selle nimel.

Tartu kohtumajades kurdetakse ruumipuudust. Riigikohus küllap jääb Toomele, maja laiendatakse. Aga Lille mäe kohtumaja ruumipuudus? Veski tänava kunagist kohtumaja on tahetud uuesti kohtumajana kasutusele võtta.

On sümbolhooned. Keegi ei kujuta ette, et riigikogu võiks asuda mujal kui Toompeal.

See vana Veski tänava kohtumaja võik sobida ringkonnakohtu majaks ja sinna saaks paigutada muidki õigusasutusi. Esitasin ka selle aasta kevadel riigieelarve menetluse käigus taotluse, mullu see ei leidnud toetut.

Teine, vähem imposantne lahendus oleks muuta Lille mäe kohtumaja ruumijaotust, seal on tohutud koridorid ja galeriid.

Lõpetuseks: riigikogu valimistel saite küll teerulli alt välja, aga mis trikk see ikkagi on, et erakond, kellel on Tartus sellised korüfeed nagu Tõnis Lukas ja Mihhail Lotman, ei küüni riigikogu valimistel EKRE tasemeni?

Nalja teed, valimised on nelja nädala pärast! See pole spetsiifiline projekt ennast EKREga mõõta, aga kuskil uuringus olime EKREga võrdsed ja kuskil sotsidega. Detsembris oli reiting viis protsenti, praegu on kümne kanti, oleksin õnnelik, kui samamoodi hüppaksime ja teeksime 20 protsenti tulemust. Realistina arvan, et Isamaa saab Euroopa parlamendi valimistel ühe koha, aga see pole garanteeritud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles