Allamäge läinud perekonna sidemed kammitsevad kõri

James Tyrone’il (Hannes Kaljujärv) on kaks poega: Edmund (Veiko Porkanen, vasakul) ja James (Rasmus Kaljujärv). Kõik nad otsivad lohutust viskiklaasist. Foto: Heikki Leis/Vanemuine

Vanemuises esietendunud Eugene O’Neilli «Pikk päevatee kaob öösse», mille lavastas Üllar Saaremäe, on juba viies selle näidendi teatrilavale tulek Eestis. Teos räägib katkisest perekonnast, kelle kapis on mitu luukeret, mille eest keegi vastutust võtta ei taha. Publik kohtub tegelastega ajal, mil olulised sündmused on jäänud juba minevikku, kuid tagajärjed ei lase eluga edasi minna ja muresid hägustatakse kättesaadavate meelemürkidega.

Raske on leida hetke, millest kõik hakkas allamäge minema. Pereema Mary meenutustes seostub see eluviisiga, mille tõi endaga kaasa Jamesiga tutvumine.

Mehe tööst tulenev pidev sõidusolek, Mary sõpradest kaugenemine, lapse surm ja süvenev reumatoidartriit muutsid naise paranoiliseks narkomaaniks, kes süüdistab oma allakäigus joodikust abikaasat ja keeldub tunnistamast olukorra tõsidust. Jamesi süüdimatu kokkuhoid oma pere tervise ja õnne arvelt muudab ta omakorda silmakirjateenriks, kes endal teiste hukatuses osa ei näe.