Sel reedel Sirbis: inimeste profileerimise uus tase – ülehomme teame sinust kõike

Sirbis 26. aprillil: 

Foto: Sirp

KAAREL TARAND: Lõimumise lõputu õud

Eesti ühiskonna kultuuriline areng võiks olla sujuvam, kui seda ei püütaks ühtse integratsioonistrateegia abil jõuga suunata.

On omamoodi sümboolne, et Eesti arengut lähikümnendil määravad rajajooned märgitakse maha ajal, mil riigi poliitiline võim on pikemal pausil. Parlament ja valitsus tegelevad veel mõnda aega iseendaga ehk protseduuride, mehitamise ja rakendamisega ning rahvas on üsna omapead. Riigimasin muidugi ei ole hetkekski seiskunud, aga nii mõnigi arengukava, mis peab hiljem valitsuse ja riigikogu heakskiidu saama, valmib suurema poliitilise osavõtuta. Projektijuht Ando Kiviberg raporteeris sel nädalal haridus- ja teadusstrateegia (aastani 2035) eesmärgiseade ja põhistruktuuri fikseerimisest. Kultuuriministeeriumis käib paralleelselt uue riikliku lõimimiskava «Lõimuv Eesti 2030» ja kultuuripoliitika põhisuundade koostamine.

PILLE-RIIN LARM: «Kellel imeda?»

Mis on kirjanduselus aktuaalset? Muidugi lilled ja fanfaarid: Armin Kõomäge pärjati äsja novelli «Goglomov» eest Gailiti auhinnaga. Novell on küll saanud juba Tuglase auhinna ja leidnud tänu sellele koha Kõomäe välja antud kogumikus «Eesti novell 2018», nii et võiks ju arutleda selle üle, kas «sponsor klipist välja juba ei jää», kuid hea teos võib saada mitu auhinda niisamagi – usaldagem žüriid. Aktuaalne on ka olmemure, mille pärast näib kannatavat üks Eesti Kirjanike Liidu liige: tema püüab kõigi väljaannete veergudel liidu siseasju klaarida. Ilmselt on liidu list ja telefon rikkis, aidake need parandada.

TAUNO VAHTER: Inimeste profileerimise uus tase: ülehomme teame sinust kõike

Hiina kodanikupunktisüsteem näitab, kuivõrd lähedale on jõudnud suurte andmemasside piiritu kasutamine inimeste igapäevase elu jälgimisel ja profileerimisel.

Shanghai eeslinn, kiirustav naine läheb vales kohas üle tee. Foori külge kinnitatud näotuvastustarkvaraga liikluskaamera tuvastab tema rikkumise ning andmebaasiga võrreldes ka tema isiku ja valjuhääldi käsib tal kohe tagasi pöörata. Kuid on juba hilja – avaliku häbimärgistamisena kuvatakse naise nägu suurel tänavaekraanil koos tema nime ja rikkumise pildiga. Samal ajal on näotuvastuskaamerad üles seatud ka ülikooli tualettruumis, kus need täidavad vähemalt kahte ülesannet – et paberit liiga palju ei võetaks, tuleb iga WC-paberi tüki saamiseks kolm sekundit järjest kaamerasse vaadata. Kui aga pärast tualetist väljumist käsi ei pese, võib saada samasuguse avaliku häbistamise ohvriks nagu punasega üle tee minnes. Iga rikkumise eest on soolas trahvipunktid, mille kindla koguse korral rakenduvad erinevad sanktsioonid, näiteks keelatakse reisimine või teatud hotellides peatumine, rikkuja lastel ei ole lootust saada parematesse koolidesse ning loomulikult tekib küsimus, kuidas kontrollitakse poliitilisi teisitimõtlejaid? Kuidas see süsteem toimib ning kuidas me selleni oleme jõudnud?

TAUNO VAHTER: Eesti on saja tuhande valvekaamera maa

Ka Eestis kogub keerulisem andmetöötlus hoogu, kasutatakse analüüsiks moodsamaid meetodeid ning kasvab moodsate jälgimissüsteemide arv. Andmehulgad ja tehnilised võimalused kasvavad nii kiiresti, et seadusandlus ja regulatsioon ei suuda sellega sammu pidada. Oma valdkonna arengutest räägivad inimesed jaekaubandusest, kindlustusest, pangandusest ja politseist.

RAGNE KÕUTS: Kohaliku ajakirjanduse tervis kui ääremaastumise mõõdik

Kui kohalikul ajakirjandusel on ajalooliselt olnud kolm rolli – informeerida, kogukonda koos hoida ja võimu teostamise üle valvata –, siis nüüd suudavad nõrgemad lehed heal juhul ainult esimesega tegeleda.

Viimasel kuul on valimiste puhul eriti teravalt tõstatatud linna ja maa, rahulolematute ning vaeste regioonide ja rikka linna vastandumine. Tahtmata polariseerumist süvendada lisan arutellu veel ühe tahu. Ääremaastumise probleemid ilmnevad ka kohalikust ajakirjandusest. On piirkondi, kus kohalik ajakirjandus saab enam-vähem hästi hakkama – nii hästi, kui tänapäeval üldse on võimalik hakkama saada –, ja on selliseid piirkondi, kus hästi hakkama ei saada ja kus olukord läheb järjest keerulisemaks. Näiteks võib tuua väikeettevõtjatele kuuluvad maakonnalehed, millel lehetellijate ja ostjate arvud on kokku kuivanud, reklaami on vähem leheküljele paigutada ning veebis ei kipu keegi pealkirjast kaugemale lugema, et toimetus saaks lugejalt kasseerida tasu ka sisuga tutvumise eest.

 

ANNELI SARO: Terminiloome kui strateegia ja poliitika

Mõisted «etenduskunst» ja «etenduskunstid» on eesti keeles omavahel segunenud ning moodustanud omapäraseid hübriide. Olukord pingestub, kui sõnadega kaasneb kultuuripoliitika ja -kommunikatsioon.

Selle artikli käivitas segadus mõistega «etenduskunst» ning koos sellega kerkinud vaidlused teatriliidu aastaauhindade üle. Jaotangi oma argumentatsiooni sellest lähtuvalt kahte ossa.

Ingliskeelses teoreetilises kirjanduses kohtab kahte mõistet: performing arts ja performance art. Esimene on katusmõiste ja hõlmab erisuguse kunstilise taotlusega etendajakeskseid kunste: teatrit, tegevuskunsti, püstijalakomöödiat, teatraliseeritud kontserte jne. Performance art kui kunstiliik hakkas välja kujunema 1960. aastail ning seostus algul peamiselt kujutava ja alternatiivse kunstiga, kuigi tegemist oli algusest peale hübriidse ja interdistsiplinaarse nähtusega. Performing arts on eesti keeles kodunenud otsetõlkelise mõistena „etenduskunstid“ ja performance art ilusa eestikeelse sõnana «tegevuskunst», kuid viimane seostub peamiselt selliste žanridega nagu performance ja happening.

TRIIN TALK: Harju tänav on kahepäevase küsitluse, mitte pommitajate nägu

Kuni maa omanikul ehk Tallinna linnavalitsusel ei ole head plaani, mida ja kellele ehitada, ei ole mõtet hakata arutama Harju tänava võimalike ehitiste väljanägemise üle.

Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja on taas tõstnud üles küsimuse, kuidas hoonestada Harju tänava läänekülg. Harju tänava taashoonestamine on justkui tsunami, mis tuleb uuesti iga kahekümne aasta tagant ja ujutab ametnike lauad ja ajaleheveerud poolt- ja vastuargumentidega üle. Jah, sest hooned on seal olnud. Ei, sest roheala ja vaade Niguliste kirikule on ka väärtus. Jah, sest vanalinna põhimäärus võimaldab. Ei, sest pole piisavalt head lahendust. Selle artikli eesmärk ei ole vastata küsimusele, kas Harju tänav tuleks tingimata hoonestada või mitte. Võtan vaid kokku varasemad mõttekäigud ja lahendusvariandid, et juhul, kui see teema meid varsti jälle üle ujutab, oleks õppetunnid varnast võtta.

OLEV SUUDER: Raadi park ja kunstimuuseum

Eelmises Sirbis oli juttu Tartu kunstimuuseumi uue maja võimalusest kesklinnas, artikli kõrval on ERMi direktor välja pakkunud mõtte tulevasest asukohast Raadi mõisas. Järgnevalt väike ülevaade selle ettepaneku sündmus- ja suhterohkest tagapõhjast.

Kunagise mõisa saksakeelne nimi Ratshof ütleb ise, et tegemist on Tartu linnale kuulunud valdusega, mille eestikeelne täisnimi on Raadi mõis. Pärast omanikuvahetusi jäi mõis 1751. aastal von Liphartite suguvõsa omandusse kuni riigistamiseni Eesti vabariigi algusaastail. Kuna nad ei olnud tavalised mõisasaksad, siis ei olnud ka mõis tavaline aadliresidents, vaid kunsti ja kirjanduse teoste ja aadete talletamise-esitlemise paik. Liphartite Raadi härrastemajja koondatud kunstikogu oli tuntud ka väljaspool Baltikumi. Tartu ülikoolil olid Raadi mõisa ja selle omanikega tihedad sidemed.

PEETER OLESK: Andresen ja kaasaeg

Nigol Andresen oli varakult vasakpoolne radikaal, mitte hilisem eurokommunist või inimnäolise kommunismi veendunud aktivist.

Andres Andresen, Nigol Andresen. Eluteater. Sarjas «Eesti mõttelugu», Ilmamaa, 2018.

Kui inimesel on aastas lugeda 52 head raamatut, siis on tal igal päeval kümmekond lehekülge põnevat ja huvitavat lehitsemist ning süvenemist. Minusugusel on see arv suurem, sest ma loen palju klassikat, iseäranis eesti luulet. Viimati ilmus meie koju kast uusi raamatuid, mille seast leidsin prof Ülo Matjuse teose «Raamat on raamat», prof Loit Reintami «Kummarduse mullale» ja Nigol Andreseni «Eluteatri» (kõik Ilmamaa sarjas «Eesti mõttelugu»).

INTERVJUUD:

• kirjanik Martin Algusega
• kunstnik Ede Raadikuga
• filmilavastaja Claire Denisʼga
• ajaloofilosoofia professori Jouni-Matti Kuukkaneniga

Keele-elu. Virtuaaltunnel ehk eesti-soome veebisõnaraamat on juba käigus

Arvustamisel:

• Martin Alguse «Midagi tõelist»
• Bonaventura «Öised valvused»
• näitused: Erinn M. Coxi «Üksildus on aeglaseim surm : reekviem igatsusele» ja «Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist»
• Vanemuise «Kaukaasia kriidiring»
• Nukuteatri ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia «Protsess»
• ERSO sarja «Suurlinna tuled» III kontsert «Saksa kevad»
• Tõnu Kõrvitsa autorikontsert «Hümn sinisele taevale»
• Suure reede kontsert Tallinna Jaani kirikus
• Paavo Järvi juhatatud Eesti Festivaliorkestri kontsert
• mängufilmid: «Rannaparm» ja «Shazam!»
• EKA kaasaegse kunsti magistriõppe tudengite projekt «o-drop»