Ott Kaukver, hinnatuim eestlane Räniorus: Silicon Valley annab tunde, nagu elaksin arteril  

Ott Kaukver: «Mulle meeldib teha midagi sellist, mis toob maailma head.»

FOTO: Sander Ilvest

Olles rajanud Ameerikas pelgalt aastaga eestlaste väljatöötatud Skype’i arenduskeskuse, tekkis Ott Kaukveril huvi, kas too oli juhuslik õnnestumine või leidub temas ikkagi rohkem sisu. Ta pöördus tagasi Räniorgu, et alustada jälle nullist. Eesmärk oli panna end veel kord proovile.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kolme lapse isa Ott Kaukver (39) on ilmselt kõige kaugemale jõudnud eestlane maailma moodsa tehnoloogia arengu eesliinil Californias Silicon Valleys. Jaanuaris kuus aastat tagasi lendas ta ihuüksi vabatahtlikult Ameerika läänerannikule San Franciscosse, omamata aimugi, mida seal tegema hakata. Ta tahtis lihtsalt endale tõestada, et Skype’i arenduskeskuse käivitamine Californias kolm aastat varem polnud pelgalt ühekordne kordaminek.

Ja tõestaski. Nüüd on ta pilvetehnoloogial põhinevat kommunikatsiooniplatvormi pakkuva Twilio tehnoloogiajuht (Chief Technical Officer, CTO), kellele allub üle poole tuhande töötaja. 700 miljoni dollari suuruse aastakäibega ettevõtte suuruselt teine arenduskeskus asub muide Tallinnas.

Pole liialdus väita, et Kaukveri nimi on uudse tehnoloogia arendajate maailmas muutunud lausa brändiks. Tänu millele ja kuidas, selgub järgnevast usutlusest, mille Kaukver andis Arterile Silicon Valleys Palo Altos.

Olen kuulnud, et sõidate aeg-ajalt San Franciscosse tööle rattaga – see on ju poolsada kilomeetrit üks ots!

Kui on soojemad ilmad ja olen tublim, siis vahel sõidan tõesti rattaga. Enamasti siiski autoga, aga rongiga ka. Autos on hea Eestiga suhelda ja kõnesid pidada, vahel mobiilist Kuku raadio uudiseid kuulata. Tund kopikatega läheb tööle sõiduks ikka ära – see on siin normaalne.

Kas pole paradoksaalne, et Silicon Valleys, kus uute asjade arenduses taotletakse kiirust ja mugavust, tapetakse liikluses nii palju väärtuslikku aega?

Aga kuidagi on ju vaja tööle saada. Teleporti, et ühest kohest teise saada, pole siin veel välja mõeldud.

Miks sel juhul töökohale mitte lähemale kolida?

San Francisco on mägine ja seal on hoopis teistsugune perekeskkond. Kogu ala, mis algab [Silicon Valley põhjapiirilt] Redwood Cityst ja läheb alla lõunasse [San Joseni] välja, on hästi peresõbralik: turvaline, stabiilne, puhas. Lapsed saavad kooli sõita rattaga, mis ei tule San Franciscos kõne allagi.

San Franciscos on viimastel aastatel tekkinud makroprobleeme, näiteks kodutuid on palju juurde tulnud. Kontrast nende vahel, kes elavad allpool vaesuspiiri ja kes on hüperrikkad, nagu [pilvetehnoloogial põhineva tarkvarakompanii] Salesforce juht Marc Benioff – ta ei ole miljardär, vaid öljardär: pagan teab, kui mitu nulli on ta rikkuse taga –, on hästi suur.

Siin käib elukoha otsimine tihti selle järgi, millised on piirkonna koolid. Kõik tahavad lapsi panna sinna kooli, kus õpitulemused on kõige paremad. Aga selleks pead elama kooli väikses piirkonnas, mis omakorda ajab kinnisvara hinna üles: mida parem kool, seda kallimad on seal kandis majad. Sellepärast valisin elukoha [34 000 elanikuga] Menlo Parkis, kus lastel ja perel oleks parem. (Menlo Park on California kõige harituma elanikkonnaga linn, kus asub ka Facebooki peakorter. – P. P.) See, et mina pean natuke sõitma – ja saan natuke rohkem mõelda ning oma peas tööpäeva ette valmistada –, on väike hind selle eest, et perel oleks hea.

Kuidas te kuus aastat tagasi oma eluga Silicon Valleysse jõudsite?

Minu lugu algab sellest, et olen iseõppinud arendaja.

Tagasi üles