Filmiarvustus «Uju või upu»: keskeakriis on kukepea

Prantsuse kujundujumise meeskond täies ilus. Foto: tootja

Ilmselt mäletab publik filmi «Amelie», mis tegi Audrey Tautoust superstaari. Ent kas keegi mäletab ka Ninod, seda poissi, kes kaotas oma pildialbumi ja leidis Amelie? Uljalt väljendudes võiks öelda, et «Uju või upu» räägib Ninost 20 aastat hiljem. Vähemalt pannakse filmi alguses lugu vaataja jaoks perspektiivi «Amelie» algusega üsna sarnaselt.

Keskealise inimese elu ongi õudne. Tööle ja koju, tööle ja koju. Nii iga jumala päev. Ühed ja samad inimesed ümberringi. Ühed ja samad mugavalt lahendamatuks haudunud probleemid iga päev. Ise muutud aina inetumaks, paksemaks ja lootusetumaks. Naistel on vähemalt sotsiaalne surve näha välja võimalikult ilus. Meestel aga, kui kohustusi poleks, poleks üldse põhjust hommikul voodist välja tulla. Jõle. Umbes sellises kohas on oma eluga kõik filmi kaheksa meest. Nad satuvad kokku ühises kujundujumise trennis. Just siis, kui vaataja hakkab rahutult kella vaatama, sest 45 minutit kestev mitmehäälne vingumine maailma mõttetusest ja elu raskusest läheb tüütuks, otsustab filmiseltskond osaleda rahvusvahelisel meeste kujundujumise võistlusel. Algab palavikuline ettevalmistus, mille käigus lahendatakse ära ka hulk muresid (või õpitakse nendega elama).

Seda filmi reklaamitakse kui komöödiat. Treilerit vaadates meenus mulle brittide «Püksid maha» («The Full Monty» 1997) – tähelepanuväärselt naljakas film. Ent üks skandinavistikasõber arvas, et tegemist on rootslaste filmi «Mehed ujumistrikoodes» («Allt Flyter» 2011) uusversiooniga. Ma pole rootslaste filmi näinud, kuid võrreldes brittide omaga ei ütleks ma, et «Uju või upu» on komöödia. Kes vähegi suudab inimest tema silmadest lugeda, ei saa filmi esimeses pooles naerda ka siis, kui tekst on naljakas.

«Uju või upu» on õrn film. Õrn inimese vastu, kes ongi läbinisti habras: tema keha on karvutu, küüned nürid ja hing paljas. Isegi ainult teise omasuguse pilk võib teda vigastada. Poeetiline kaameratöö kasutab lihtsakoelisi sümboleid ning jättes filmi küll meelelahutuslikku žanrisse, rõhutab kaasahaaravalt inimese tühjust, unistuste kaduvust ning eneseületamise ja uue õppimise joovastavat rõõmu. Lihtsamalt öeldes: selles filmis ei sure keegi, kuid ikkagi läks mul kaks korda taskurätti tarvis.

Film olevat möödunud aastal olnud Prantsusmaal publikumenu edetabelis viies. Selle üle ei maksa imestada, sest kogu tuumik koosneb sealse kino staaridest. Mitmed neist on nägupidi tuttavad meiegi publikule, eriti neile, kes vahelduseks Hollywoodile püüavad põhimõtte pärast ära vaadata kõik Kesk-Euroopa filmid, mis Eestisse jõuavad.