Roosid ja reaalsus

Tommaso Savelli (Margus Grosnõi, vasakul), Alberto Verani (Eduard Salmistu) ja Marina Verani (Silja Miks) seavad plaane, millele pole antud täituda. Foto: Rakvere Teater

Kaks tosinat tulipunast roosi lubab lavastuse pealkiri suureliselt. Ühe roosa õiega harjunud eestlannale kõlab see ahvatlevalt ning intrigeerivalt. Uudishimu hakkab uuristama kahtlus – äkki on see mingi nali?

Ja selgubki, et tegu on romantilise komöödiaga, mille on kirjutanud üks ja lavastanud teine itaalia mees. Itaallased! Autor Aldo De Benetti, lavastaja Giorgio Bongiovanni. Selge see, et roose on lausa kaks tosinat.

Tavaliselt ei valitse teatris sooline võrdõiguslikkus. Saalis on rohkem naisi ja laval rohkem mehi. Seekord valitses laval võrdõiguslikkus nii pea- kui ka kõrvalosatäitjate koha pealt. See-eest saalis domineerisid naised, kelle keskmine vanus võis üksjagu üle keskea ulatuda.

Sobitun sundimatult seltskonda ja imetlen lavakujundust – oo, Maria Carla Ricotti, itaallanna teostus. Võtan kavalehe kindlalt kätte ja loen kolme itaalia nime sealt veel ja veel kord. Imepärane häälestumine romantika lainele.

Muusikavalik kinnitab, et lugu, mida mängima hakatakse, juhtus mõnekümne aasta eest. Nii ongi, aga samas on selles loos ja tegelastes midagi ajatut. Teineteisest tüdinenud abikaasad, kellest kumbki unistab afäärist, kiindumushäire all kannatav vanapoiss, keda köidavad vaid abielunaised, ning teenijanna, kes teiste kokku keedetud supis püüab oma kohustustele keskenduda.

Mäng on maitsekalt ülepakutud, puudub itaallaslik sahmerdamine. Pigem on täpselt paika pandud kehakeel, mis kohati magedaks kippuva ja suhteliselt ettearvatava lõpuga loo vaimukaks teeb. Kõrvaltegelased on säravaks mängitud. Teenijanna Rosinal (Liisa Aibel) on küll väheinformatiivne osa, kuid ta pakub selliseid mõnusaid vahepalu, et tekib lausa ootus, et ta taas ilmuks ja üllataks.

Advokaat (Margus Grosnõi) on eesti mees Itaalia kastmes, kes loendab roosisülemeid, mida pereisa oma naisele saadab, ning arutleb investeerimispõhiselt, mitu paari kingi oleks selle raha eest naisukesele saanud osta. Tema ja kogu lavastuse kulminatsioon paneb vaatajad oigama. Pööre on mõjus ja hästi ajastatud.

Saalis õhkavad ja rõkkavad eakad daamid, kes ilmselgelt koomilise süžee traagilist tagamõtet mõistavad. Vaevalt neid päriselus roosisülemite ning salasõnumeid täis kirjadega hellitatud on, aga ilmselt pole ükski riigikord suutnud vaigistada ilusaid unistusi salapärasest austajast. Arutlen endamisi, kas nooremad teatrikülastajad üldse teavad, mida tähendab “kiri nõudmiseni”. Igal juhul paneb laval nähtu mõtlema, kui palju võimalusi oleks tänapäeva sotsiaalmeedia libakonto abil umbes sarnase süžeega uusversioon luua. Kusjuures reaalsete lilledega ülekülvamise asemel piisab roosi-emoji’dest. Meenub, et olen vähemalt kolme lavaversiooni näinud, kus ema sotsiaalmeedia libakonto abil oma lapseni püüab jõuda. Üks neist on siiani Rakvere teatri repertuaaris (“See kõik on tema”).

Üritan peale etendust, hingates värsket kevadõhku, saadud teatrielamust õigustada. Veidi kerglane ja kaugeks jääv, aga moraal täitsa omal kohal. Oot-oot, kumb siis tegelikult nähtud loos ninanipsu sai, kas mees või naine? Võrdõiguslikkuse nimel otsustan, et mõlemad. Naisele sai selgeks, milline oleks alternatiiv veidi igavale, kuid siiski omale.

Teema kandub tänapäevagi. Kui abielu- või suhtetüdimus kollitama tuleb, ei maksa kohe mobiili mudima hakata ning sotsiaalmeediast võõraid salapäraseid otsima hakata. Reaalsus, mis pärisroosidega viimaks kohale jõuab, võib pettumuse valmistada.

Kõigile meestele-“musimopsidele” võiks soovitada, et kui lillepoodi ei raatsi raha jätta, siis viige kaasa teatrisse. Saate sel kombel suhet värskendada ja koos naerda, selle asemel et ennast koos tülpinud naisukesega kellegi salapärase ees naeruväärseks teha. Võibolla oli see tõesti kena meeldetuletus, milline võluvõim on tõelistel roosidel ja kirglikel kirjadel.

Salapärane roosikimp sütitab Marina (Silja Miks) fantaasia. Foto: Rakvere Teater