Svirgsdeni lood: valetaja

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Tõde tõuseb ja vale vajub. Aga kas on ikka nii? Alustan sellest, kui Hiiumaal Surf Paradiisis korraldatud EM-i etappi filmisin. Mingil hetkel ilmusid sinna pealtvaatajaks ka kaks kohalikku külameest. Hakkasid kalda peal õlut võtma. Mind kutsuti ka punti.

Jetid möirgasid, veesabad taga püsti, ja suured laevad sõitsid mööda. Siis tuli jutuks, et üks meestest oli õppinud motoristiks. Merekoolis. Tallinnas. Ma poetasin ka oma seose meresõiduga. Et olin Krusensterni teine tüürimees. “Valetad!” tuli kohe reaktsioon. Kui “Greening Kundat” filmisin, siis sadamakail tulid autojuhid, kes seal tsementi laadisid, minu kõrvale suitsu tegema. Et mis ma teen seal, et kas ETV või Kanal 2? Mina ütlesin, nagu asi on. Et BBC. Ja oligi kohe jälle käes – “valetad!”.

Siis hakkad tahes-tahtmata mõtlema, et kui inimene võtab maailma enda järgi, et kas need inimesed siis üldse tõtt ei räägi. Kui filmi valmides korraldati kundakatega kohtumine, millest Tiina Kangro tegi “Osoonile” saate “Kundas põletatakse nõidu”, siis küsiti otse, et kelle tellimusel see film tehti ja kust kurat see välismaalane üldse oskab siia Kundasse tulla. Varjatult, eks ole, aga ikkagi. Et valetab.