Vaesus pälvib erakondadelt vähe tähelepanu
/nginx/o/2019/09/11/12549755t1h6c97.jpg)
30. jaanuar 2015, 21:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakondade programmid sisaldavad sotsiaalpoliitikas rohkem raha-kätte-lubadusi lastega peredele, seevastu vaesust leevendavaid meetmeid napib.
Mitmed uuringud ja eksperdid on juhtinud tähelepanu asjaolule, et praegune toimetulekupiir ei ole piisav ega vasta Euroopa sotsiaalhartas kokkulepitud tasemele. Sellele, et toimetulekutoetus ei taga põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi, on tähelepanu juhtinud ka riigikohus. Toimetulekutoetuse otsene eesmärk on vaesuse leevendamine. Praxise analüüs näitab aga, et erakondade lubadused toimetulekutoetuse kohta on üsna napisõnalised.
Tallinna ülikooli vanemteaduri Lauri Leppiku sõnul on konkurentsivõime kavas "Eesti 2020" riik võtnud kohustuse aastaks 2020 vähendada suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsust 15%-ni elanikkonnast. Praegu on suhtelise vaesuse määr pigem kasvanud ja ulatus 2012. aastal ligi 19%-ni. Eestis elab statistikaameti andmetel suhtelises vaesuses 274 000 ja absoluutses vaesuses 97 500 inimest.
Teise olulise sotsiaalpoliitilise probleemi toob välja Reelika Leetmaa Praxisest, see on seotud töötushüvitistega. "Töötutoetus ja töötuskindlustushüvitise miinimumsumma on madalamad absoluutsest vaesuspiirist ega taga toimetulekut tööotsingu ajal. Lisaks ei teki ligi 40%-l uutest registreeritud töötutest õigust saada töötuskindlustushüvitist või töötutoetust," selgitab Leetmaa. See sunnib omakorda inimesi töötusriski olukorras kasutama muid toetusskeeme, nagu näiteks töövõimetuspensioni, ennetähtaegset vanaduspensioni ja ka toimetulekutoetust.
Töötushüvitiste puhul jäid erakondade lubadused tagasihoidlikuks. Kui 2011. aastal mõned erakonnad kinnitasid, et 2013. aastal töötuskindlustushüvitis ja töötutoetus tõusevad, nagu oli toona seaduses kirjas, siis praegu erakondade programmides sellised lubadused puuduvad. Pigem on rõhk suunatud töötava inimese heaolu parandamisele, märgivad eksperdid.
Enamik erakondi näeb võimalust tõsta riigieelarvest rahalisi toetusi lastega peredele. Enamik parteisid näib olevat tutvunud perepoliitika viimaste uuringutega, mis näitavad, et kõige kuluefektiivsem on vähendada just lasterikaste perede vaesusriski. Seega lubavad parteid tõsta ennaktempoga 3. ja enama lapsega pere rahalisi toetusi.
Üksikvanemaga peresid, kes on teine kõige suuremas vaesusriskis olev rühm, püütakse toetada, pakkudes eelkõige tuge teiselt vanemalt elatise kättesaamisel. Kõik parteid lubavad ka paremaid lapsehoiuteenuseid, huviharidust ning teenuseid erivajadusega lastele.
Eesti peretoetuste süsteem on pigem kaldu rahaliste toetuste poole ja vähem on mõeldud teenustele. Kõik erakonnad aga rõhutavad, et riik peaks toetama omavalitsusi lasteaiakohtade loomisel. Viimasel ajal valitsuses olnud erakonnad (SDE, IRL, RE) lubavad kõik erivajadustega lastele ja nende vanematele paremate teenuste pakkumist. Tekib aga küsimus, miks seda ei ole seni teha saanud ja mida plaanitakse teha teisiti kui praegu.
Praeguse pensionisüsteemi järgi pensionide ebavõrdsus kasvab, sest ebavõrdsus palkades kandub edasi pensionisse. Samas ei kajasta palk alati inimeste teadmisi ja ühiskondlikku panust õiglaselt. Kas on õiglane, et madalapalgalisi avalikust sektorist palka saavaid töötajaid, näiteks meditsiiniõed, lasteaiaõpetajad, kultuuritöötajad, karistatakse kaks korda? Praegu saavad nad väiksemat palka, tulevikus madalamat pensioni. Erakonnad võiks kujundada seisukoha, kuidas vähendada tulevikus pensionide ebavõrdsust.