Töökoht, toimetulek ja haritud inimene

Peeter Olesk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Käinud hiljuti ajaloolise Virumaa idaosas, ei astunud ma sisse ühegi töötu või pensionäri perre. Keegi ei teadnud juhatada ja ükski ka ei kutsunud. Nii jäigi küsimata, kuidas neil läheb.

Kõik mu viimaste aastate soovitused igasugustele Ida-Virumaal seiklevatele turistidele vaadata kunagiste kaevandus- ja tööstusasulate tänast pilti on jäänud kasutamata. Inimesed tahavad käia Kuremäel, Ontikal, Toilas, Narva-Jõesuus ja Sinimägede memoriaalis, aga mitte näiteks Käval või Sompas või Viivikonnas. Nad ütlevad, et seal on trööstitu, seal pole söögimaju ega keskaegseid kirikuid. Nende huvi ürgvanade müüride vastu on suurem kui tahtmine aru saada elust olevikus, siin ja praegu. Jah, aga elada saab ainult ajas, mitte igavikus.

"Haritud inimene" on siinkirjutajale erudeeritud, mitut keelt oskav, oma ala tundev, olevikus orienteeruv ja kogemustega töövõimeline ning ka piisavalt teeniv kaaskodanik.

"Toimetulek" tähendab suutlikkust tasuda võlad, kui neid on, majanduslikku hakkamasaamist ja investeerimisvõimet. Selle miinimumiks on meie igapäevane leib omast viljast (ülekantud tähenduses), oma kruus ja oma kaev.

"Töökoht" on mitte lauanurk, vaid lepinguga sätestatud leivateenistus, mis peab kindlustama äraelamise, haiguskindlustuse ja toimetulekuks vajaliku pensioni.

Klassiühiskonnas − millegipärast tehakse Eestis nägu, nagu meil seda ei oleks − vastab nendele definitsioonidele tase, mida nimetatakse ülemkeskklassiks. Ida-Virumaal võiksid seda klassi esindada näiteks inimesed alates ettevõtete peainseneride asetäitjate karjääriredelipulgast, umbes 50aastased mehed, keda võib usaldada nii ametipostil kui ka poliitikas. Niisugune oli Anatoli Paal, kes kahjuks mõrvati enne, kui ta esimese juubelini jõudnukski.

Arusaadavalt ei ole Eestis sääraseid inimesi kuskil palju ja õieti ei ole see ka mingi õnne tipp. Anatoli Paalgi ei läinud ülendamistest segaseks. Tema täitis oma kohust.

Kuid sidugem haridus ametikohast lahti. Eesti tootev tööstus on piiratud kohapealse maavara ja toorainega. Eesti töötlev tööstus ei saa rajaneda kohalikel metallimaakidel, sest kaevandamiseks need − mõtlen Jõhvi rauavarusid − ei sobi. Eestis puudub oma raskemasinaehitus, meie laeks on väiksemad laevad, allhanked ja mõned aparaadid.

Aga kui inseneril pole huvitavaid ja ahvatlevaid tellimusi, siis ta käib alla samamoodi nagu igaüks, kes saab küll palka, ent kaotab loovuse. Kuna mastaapseid tellimusi kohapealt iga päev ei laeku ja nad ei vedele ka suures maailmas lageda taeva all, siis ei maksagi imestada, kui eeldustega avastajast ja uuendajast saab nokitseja.

Paraku ei ole ma kuskilt lugenud, kes nn põlevkivibasseini meieaegsetest tehnoloogidest ja inseneridest on teinud midagi niisugust, mis oleks kaitstud patendiga ning mis oleks keemiatööstuse aparaadiehituses üldpilti muutnud. Ametikohad on täidetud, vajalik haridustase toimib ja nälga pole surnud ainuski insener, kuid tulevik on ebakindel, sest Eesti pole üheski valdkonnas turuhinna kujundaja. Me oleme tarbimisühiskond, mitte riik, kes dikteerib nagu näiteks Hispaania oliivide või Prantsusmaa suhkrupeedi kasvatamises.

Ma ei taha olla minoorne. Õnneks ei oodanud ma aga ka Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendi, energeetikuharidusega Gunnar Oki raportist Eesti kõrghariduse tulevikuväljavaadete kohta midagi kommunistlikku. Raport ei käsitle energeetikat kui fundamentaalset ja samas väga rakenduslikku teadusvaldkonda eraldi üldse.

Jõhvis, Narvas, energeetikas ning keemiatööstuses pole selle raportiga midagi teha, sest Gunnar Oki vaatekohalt on see detail, samas kui põlevkivibasseinis on see praktiline tulevik kogu piirkonna jaoks. Mitte et energeetikud, keemikud, insenerid ja tehnoloogid Ida-Virumaal peavad endile ise diagnoosi panema ning sellest siis ka tuleviku tuletama, aga intellektuaalset stsenaariumi pole võimalik sisse osta nagu poolfabrikaati, näiteks sügavkülmutatud pelmeene Siberi moodi.

Tänapäeva teaduses on tavaline, kui härra võõrsilt astub paariks semestriks mingist ülikoolist läbi, loeb seal oma erikursuse ära, juhendab mõnd kiiretaibulist doktoranti ja reisib edasi. Nii võib ning nõnda saab vahetada ka verd ja vett, kuid argipäeva tuleb elada ka nendel päevadel, mil külalislektoreid ei ole. Intellektuaalset potentsiaali Ida-Virumaal ei saa kasvatada sõltuvalt sellest, kuidas jagatakse anorgaaniline ja orgaaniline keemia ära Tartu ja Tallinna vahel või Tallinna sees. Meil ei ole muud väljapääsu, kui jõuda püsiva süsteemini kõrgemas kutsehariduses koos vajaliku täiendusõppega.

Kuidas see välja näeks? Eestis on koostatud prognoose veterinaaride arvu optimumi kohta. Need prognoosid ei sisalda aga vähimatki liikuvate seapõletusahjude operaatorite arvu ja nende väljaõppe kohta. Selles "punktis" on nood prognoosid asjatundmatud. Alles nn uuriv ajakirjandus otsis välja tootjafirma, aga kulub veelgi aega, enne kui avalikkusele saab selgeks, kui kaua liikuv tapamaja üldse töötab ja kui sageli tuleb teda hooldada − kas iga sea või iga "seatonni" või iga ahjutäie järel. Need meie prognoosid on nagu armastaja omad. Elutervem on fikseerida teatav miinimum, mis kehtib nagu raudvara iga korra ajal.

Ida-Virumaal on selleks minu meelest tehniline profiil, sealjuures ka ökoloogiline diagonaal. Mida ei tohiks lubada, see on mõtlemine reservaadis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles