Vajadus riiki reformida on saanud ilmselgeks
/nginx/o/2014/08/20/3290717t1h6682.jpg)
20. september 2015, 01:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. septembril möödub üks aasta Eesti Vabaerakonna asutamisest ja praegu võib julgelt öelda, et Eesti poliitikas ei ole enam midagi samamoodi. Selgelt on teadvustatud, et vanaviisi jätkata ei saa.
Mida tähendab vanaviisi, selle võtab väga täpselt kokku Graanul Investi juhatuse esimees Raul Kirjanen 15. septembri Postimehes. Eesti majanduspoliitikale diagnoosi pannes nendib ta, et Eestil see lihtsalt puudub. Eestil ei ole majanduspoliitikat.
Kirjaneni väitel lõppes edasipürgiv ja eesmärgistatud Eesti majanduspoliitika ca 15 aastat tagasi ehk Mart Laari teise valitsuse ajal. Ka siis juhtis Eestit samadest jõududest koosnev kolmikliit, aga sarnasus, nagu ta osutab, on vaid vormiline. Võimul ollakse, aga süsteemset ja mõtestatud tegevust majanduse elavdamiseks ja kasvatamiseks ei toimu.
Et Eesti senine poliitika tegemise viis on tupikusse jooksnud, sellest kõneleb pidev valitsuskriis ja valitsuse autoriteedi langus. Üheks selle oluliseks põhjuseks on erakondade poliitika suubumine iseenda heaolupoliitikasse ja lähtumine eelkõige erakonna ja selle toiduahelate huvidest. Piltlikult öeldes on võimuerakondadest saanud ülenuumatud hanekari, kellele riik topib ohtralt toitu kurku. See hanekari toodab hõrku hanemaksapasteeti foie gras, aga vaid iseendale.
Võimuerakondade lõplik kinnijooksmine toimus eelmises riigikogus, kus parlamenti pääses üksnes neli erakonda. Võim ja riigieelarveline toetus jaotus nüüd vaid nende nelja vahel, heaolu ja mugavus kasvas hüppeliselt. Kolmikliit barrikadeerus Toompeale ja all-linnas ainuvõimu omav Keskerakond linnamüüride vahele.
Praegu näeme, et see on kaasa toonud avalike hüvedega sahkerdamise ja korruptsiooni nii all kui ka üleval. Riigi majanduspoliitika on samas unarusse jäänud, arengu asemel on vastu võetud majandust pärssivad maksuseadused, hätta jäänud põllumehed on marru aetud, pagulaskriis näitab, et valitsus on kaotanud ka võime asju ausalt ja mõtestatult selgitada. Kui keegi nüüd ütleb, et muutusi ja uusi jõude poliitikasse pole vaja, siis see inimene on kas poliitiliselt kallutatud või tal puudub mõtlemisvõime.
Vabaerakond tuli aasta tagasi selge eesmärgiga senist poliitikategemise viisi otsustavalt muuta ja taastada riigi juhtimisel riigi huvid. Pääs parlamenti ja Vabaerakonna toetuse hüppeline kasv pärast valimisi näitasid, et see ootus on olemas, selleks on selge mandaat. Seda kinnitasid järgnenud koalitsiooniläbirääkimised ja ka sotsiaaldemokraatide hiljutine sisemäss, millega tõsteti lauale ja võeti üle mitmed Vabaerakonna seisukohad. Vajadus riiki reformida on muutunud vältimatuks iseenesestmõistetavuseks.
Vabaerakond on seisukohal, et vaja on taastada riigi arengu pikaajaline planeerimine ja lõpetada riigi juhtimine kiiruga kokku klopsitud koalitsioonilepetega, mis lähtuvad lühiajalistest huvidest ja seavad esmatähtsaks vaid eelarvekriteeriumid, tehes seda majanduskeskkonna arvelt.
Viimane aeg on peatada majandust pärssivad maksurumalused ja seada majandusareng prioriteediks, sest ilma jõuka majanduseta lahkuvad inimesed Eestist, maa tühjeneb ja sotsiaalsüsteem kidub. Me ei saa vireleda 1-2protsendilise majanduskasvu juures ja väita, et see on meie edulugu. Me peame seadma sihiks oluliselt kõrgema majanduskasvu protsendi ja määratlema meetmed selleni jõudmiseks. Praegusel valitsusel visioon selleks puudub. Erasektor on maksukammitsais, riigiettevõtted on muutunud kartelliparteide tagahooviks, tööjõud voolab välja, sest usk oma võimalustesse Eestis on lõppenud ning madalad palgad ja armutu maksupoliitika löövad hinge kinni.
Pole kahtluski, et Reformierakonna fiskaal- ja maksudogmaatika on oma aja ära elanud ja otsima tuleb hakata uusi lahendusi. Üks kriis ajab teist taga ja valitsuse nõrkus paistab teravalt silma. Nõrk valitsus oli mõeldav ajal, kui maailmamajanduses valitses buum ja kasvunumbrid tekkisid iseenesest.
Praegu vajame juba oluliselt suuremat kompetentsi, et riigi juhtimisega toime tulla. Me vajame võimu juurde inimesi, kes on oma valdkonna eksperdid. Aeg on näidanud, et erakonna poliitfarmide kasvandikud on takerdunud parteitruudusesse ning riigi huvid erakonna mugavusele ja võimule ohvriks toonud.
Sellega ei saa leppida. Vabaerakond ei lepi. Möödunud aasta on olnud muutuste rohke ja me usume, et suund reformidele jätkub.