Õpilaste koolikoormust tuleb vähendada
11. aprill 2016, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me siin juba koolist räägime, siis esitaksin teile mõned kooliülesanded. Mõtelge, mis hinded te neile vastamise eest saate. Tegemist on põhikooli materjaliga. Esiteks toon kaks näidet selle kohta. Kuidas saab rakendada elus bassivõtme tähendust? Kas sõna "laulab" koosneb lühikestest või pikkadest silpidest? Kirjuta põimlause, milles kasutad nii ellipsit kui ka inversiooni. Loe lause oma kaaslasele ette ja palu hinnata selle ülesehitust. Need küsimused ja ülesanded on võetud ühe Kuristiku gümnaasiumi õpetaja mitmekümnepunktilisest loetelust. Ta väitis oma kirjatöös, et isegi põhikooliõpetajad ise ei oska vastata nendele küsimustele, millele peavad õppe- ja ainekava kohaselt vastama põhikooliõpilased.
Mu jutu mõte on see, et meie koolis õpetatakse väga palju väga tarvilikke asju, aga ka väga palju asju, mida inimesel kunagi elus vaja ei lähe.
Kaks ja pool aastat tagasi, 2013. aasta uue õppeaasta algul esitas haridusminister Jaak Aaviksoo üleskutse: õpetagem poole vähem, aga õpetagem poole paremini. Ta seletas, et poole vähem tähendab seda, et kõiki ainekavu tuleb kärpida poole võrra. Ma loodan, et haridusministeerium töötab järjepidevalt ja nüüd, ligi kolm aastat hiljem, võib haridusminister meile õige pea raporteerida, et ainekavu on kärbitud poole võrra ning lapsi õpetatakse poole paremini ehk poole huvitavamalt ja loovamalt.
Kui me räägime hariduse rahastamisest, siis esimene küsimus peabki minu meelest olema just see, mida me õpetame ja kuidas me õpetame ehk mille õpetamiseks me siis ikkagi raha kulutame ning kas me millegi õpetamiseks ka raha ja aega raiskame. Ma väidan, et me õpetame liiga palju, ainekavad on üle koormatud tarbetu ballastiga ning tagajärg on ka laste ja õpetajate ülekoormatus. See tapab nii õppimise kui ka õpetamise huvi.
Meie lapsed õpivad põhikoolis seitse-kaheksa tundi ja kodus veel otsa kolm-neli tundi, kokku 12 tundi päevas. Ja siis, pärast neid 12 tundi ellipseid, inversioone ja bassivõtmeid tahame veel, et nad oleksid õnnelikud. Me peame seadma eesmärgiks ainekavade olulise kärpimise. Laps peaks saama kogu koolitööga hakkama koolis. Tööseadus näeb täisealisel inimesel ette kaheksatunnise tööpäeva ja see peaks olema ka lapse tööpäeva piirmäär. Kui sellega saab hakkama Soome kool oma uues õppekavas, miks siis meie ei saa? Ainekavade ja kodutööde mahu vähendamine ei tähenda kehvemaid teadmisi ja kehvemat haridust, vaid lihtsalt tarbetu ballasti väljarookimist ainekavast.
Teine ja suur päevakajaline mure on lastevanemate valikuvõimalus. Võimalus valida oma lapsele sobivat kooli tähendab seda, et koolivõrk peab olema mitmekesine. Meie munitsipaalkoolid annavad head või väga head haridust, seda üldjuhul ja keskmiselt. Aga on ka halbu munitsipaalkoole. Aga isegi kui eranditult kõik munitsipaalkoolid oleksid väga head, ei pakuks nad piisavat valikuvõimalust lastevanematele, kelle laps vajab teistsugust koolikeskkonda või õpetamisviisi. Seepärast peavad meie koolivõrgu lahutamatuks osaks olema ka erakoolid ja neid tuleb maksurahast toetada enam-vähem samal määral kui munitsipaalkoole.
Meie õnnetus on see, et sõna "erakool" seostub paljudel äriga. Aga Eestis ei tähenda erakool äri, vaid ainult eraalgatust, sageli lastevanemate endi omaalgatust oma kooli loomiseks. Erakoolipidaja ei teeni kasumit, ta ei saa sentigi dividende, sest erakoole peavad valdavalt mittetulundusühingud. Kogu erakoolile antud raha läheb lastele hariduse andmiseks, täpselt samuti nagu munitsipaalkoolis. Kui haridusminister ütles, et erakoolid saavad riigilt toetust 1,6 korda rohkem kui munitsipaalkoolid, ja tõi põhjenduseks selle, et riigis keskmiselt on kulu kõrgem kui mõnes kohalikus omavalitsuses, siis lahenduseks on üks väga lihtne liigutus − tuleb teha seadusemuudatus, et toetataks koole kohaliku omavalitsuse keskmise kohaselt, mitte üleriigilise keskmise kohaselt. Isamaa ja Res Publica Liit on selle ettepaneku kultuurikomisjonile esitanud, haridusminister millegipärast mitte.
Lõpetuseks mõni sõna ka kõige tähtsamast teemast, mis haakub hariduse rahastamisega. See on õpetajate palk. Valitsusliit on seadnud eesmärgiks tõsta õpetajate palk vähemalt 120%-ni riigi keskmisest palgast. Isamaa ja Res Publica Liit toetab seda sihiseadet täielikult. Õpetajate palga tõstmine on esmatähtis ülesanne, aga seda ei saa täita teiste tähtsate ülesannete arvel. Nii nagu me ei saa jätta lapsi ilma soojast koolitoidust selleks, et tõsta õpetajate palka, nii ei ole õige võtta ka õpetajate palgatõusuks ära raha teiste tähtsate hariduskulude arvelt, olgu need siis tugiteenused, õppevahendid, investeeringud või erakoolide tegevuskulude toetus. Neid asju ei tohi vastandada. Haridussüsteemis on kindlasti suuri kokkuhoiukohti, aga peale kokkuhoiu peab meie eesmärk olema haridusvaldkonda raha juurde anda, mitte ainult niigi nappi raha haridussüsteemi sees ümber jagada.