Ma ei peta neid, kes minusse usuvad
12. september 2016, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen otsustanud, et küsin endale valimiskogu liikmete toetust, et kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks.
Viimase nädala jooksul, pärast Reformierakonna juhatuse enamuse otsust mind valimiskogus mitte toetada, olen sügavalt mõelnud, mida ja kuidas edasi. Milline oleks see tee, mis ei viiks mind vastuollu minu isiklike põhimõtetega? Mul ei ole kombeks valida kergemat teed. Ma ei karda vastutust ega ole selle eest kunagi põgenenud. Kuigi raskeid hetki on olnud. Nagu meil kõigil.
Võtsin endale lõppeva nädala jagu mõtlemisaega ja olen selle aja jooksul saanud uskumatult palju julgustust: telefonitsi ja meilitsi, Setust ja Saarest, väga erinevatelt inimestelt. Sealhulgas ka valijameestelt, kes väljendasid valmisolekut seada mind valimiskogus üles presidendikandidaadina.
Kõige selle eest tahan öelda: suur, suur aitäh kõigile toetajatele üle Eesti. Teie seas on nii omavalitsuste kui ka kultuuri-, äri-, hariduse-, spordi-, põllumajanduse ja teiste valdkondade esindajaid, sealhulgas ka riigikogu liikmeid. Teie hulgas on eri päritoluga ja emakeelega inimesi, noori ja vanu, mehi ja naisi.
Teid ühendab see, et te loodate ja usute minusse. Järelikult pean ka mina uskuma, töötama ja veel kord töötama selle nimel, et seda usaldust, mis meil tekkinud on, õigustada. Tänu teile on minu senine teekond olnud erakordselt inspireeriv ja edasiseks jõudu andev. Tänu teile võin ma öelda, et rahva arvamus loeb, sest ainult tänu teile olen ma täna seal, kus ma olen. Ma tänan teid kogu südamest.
Ühtlasi esitasin täna [reedel] peaministrile välisministri ametikohalt tagasiastumise avalduse. Olen veendunud, et ei ole õige jätkata välisministrina Reformierakonna juhitavas valitsuses, samal ajal konkureerides Reformierakonna kandidaadiga. Ma loodan, et välisteenistus saab väärika ja pühendunud ministri.
See otsus ei olnud lihtne, sest saan aru vastutusest, mis kaasneb välisministri tööga. See samm oli raske ka isiklikel põhjustel. Täna lõpeb minu rohkem kui 25aastane välisteenistus, mis on olnud minu töö, minu hobi, minu kutsumus, minu elu. Aga ma ei saa minna vastuollu oma südametunnistuse ja põhimõtetega.
Mis kallutas mind sellist otsust tegema?
Esiteks − see lai toetus, mida eri inimesed sõltumata rahvusest, soost või erakondlikust kuuluvusest on mulle kuude kaupa väljendanud, ei ole lihtsalt üks meeldiv tänukiri või auhind, see on ka kohustus ja vastutus. Kandideerimata jättes petaksin kõiki neid, kes usuvad minusse ja loodavad, et saan mõjutada Eesti tulevikku just selles suunas, nagu soovivad ja ootavad Eesti inimesed. Ma ei peta neid, kes minusse usuvad.
Teiseks − valimine ja valituks saamine on vaba ühiskonna alus. Kandideerides kinnitan ma nii endale kui Eestile, et me oleme oma otsustes vabad. Selle põhimõtte mõistmine ei ole alati paraku nii üldarusaadav, kui tahaks uskuda. Meenutagem 2006. aasta presidendivalimisi, mil üks juhtiv poliitik soovitas kultuuriinimestel ja kodanikel oma liistude juurde jääda. Andes mõista, et nende liistude hulka ei kuulu valimises ja valituks saamises osalemine. Kodanikud ja valijamehed ähvardusest ei hoolinud, vaid rakendasid oma kodanikuõigusi. Ähvardamisega demokraatiat ei tehta.
Kolmandaks olen nüüdseks tõesti sõltumatu kandidaat, kuna minu taga ei seisa mitte ühtegi erakonda. Küll aga inimesed peaaegu kõikidest erakondadest ja igasuguste maailmavaadetega. Usun, et minu kõrval saavad seista kõik need, kes on väsinud lõpututest vastandumistest. Võin piltlikult öelda, et minu erakond on minu toetajad.
Neljandaks näen ja tunnen vajadust suurema ja kõikehõlmavama ühiskondliku dialoogi, kaasamise ja koostöö järele. Mulle on kohtumistel korduvalt öeldud, et presidendilt oodatakse oskust ja soovi kõnetada eri ühiskonnarühmi, erisuguste muredega ja eri emakeelt kõnelevaid inimesi, ka neid, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Ma olen valmis seda tegema, ma soovin seda teha ja ma oskan seda teha. Minu elu ja töö on suuresti seisnud oskuses märgata, kuulata, selgitada ning lahendusi leida, ka kõige keerulisemates olukordades. Ma ei lakka ka presidendina olemast Marina. President ei saa elada väljaspool meie igapäevast elu. Presidendi hääl ei tohi olla eliidi hääl.
Viiendaks − me elame keerulisel ja rahutul ajal ning ei ole oodata, et rahvusvaheline olukord lähiajal oluliselt muutuks. Kokkulepitud julgeolekukorraldus on pideva surve all, rahvusvahelist õigust püütakse väänata ja moonutada. Me elame maailmas, kus on üle 60 miljoni põgeniku. Me elame olukorras, kus terrorism ja ekstremism püüavad hirmutada meid ning muuta meie elu ja väärtushinnanguid. Me elame ajal, kui inimesed ei tunne ennast alati turvaliselt ja kindlalt ning muretsevad tuleviku pärast.
Sellisel ajal peab Eesti riigipeaks olema inimene, kes ei page probleemide eest. Riigipea peab seisma Eesti rahvuslike huvide eest ja ka teadma, kuidas ning kellega koos seda teha. Sõprade ja liitlastega koos oleme tugevad, üksi ja määramatusest tuge otsides osutume nõrkadeks. Eesti on minu ja meie ainus kodu. Olen kogu elu, ka kõige raskematel hetkedel teadnud ja tundnud, et olen koos Eestiga ja tahan olla koos Eestiga. Ma seisan kaljuna Eesti eest.
Minu otsus on tehtud. Edasine sõltub valijameestest ja -naistest. Soovin teile julgust teha selline valik, nagu just teie paremaks ja õigemaks peate. Soovin, et juhinduksite valiku tegemisel oma südametunnistusest ja soovist valida Eestile parim president.
Hea valimiskogu liige, ma soovin ja palun teie toetust: kui te olete valmis mind toetama ning kui ma ei ole veel teieni jõudnud, siis palun andke endast märku. Olen valmis kõigiga kohtuma ja rääkima. Nii nagu seni ja nii nagu edaspidi.