Ida-Virumaa ei tohi valimiste eel olla valitsuse mängukann

Krista Aru
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Praegune valitsus lubas oma tegevuskavas koostada möödunud aprilliks Ida-Virumaale senistest märksa konkreetsema ja sisulisema riikliku programmi. Tegevustega, mis arendavad maakonnas nii majandus- kui ka kultuurielu ja muudavad elukeskkonna paremaks.

Neljapäeval arutab riigikogu Keskerakonna ettepanekul olulise tähtsusega riiklikku küsimust "Ida-Virumaa tulevikuperspektiivid", paraku pole valitsuse programm valmis ja nii on see arutelu täis vaid valimiskampaania hõngu.

Kevadelgi kinnitas peaminister Jüri Ratas, et tegevuskava tuleb valitsuse lauale aprilli lõpus − mai alguses. Nüüd on see kuuldavasti jõudnud valitsuskabinetti, kuid võttes kuulduse kõrvale riigieelarve eelnõu ja seal olevad Ida-Virumaad puudutavad numbrid, on minule kodukandi teemas rohkem küsitavusi ja vähe riigimehelikkuse märke.

Ikka jõuavad valitsuse ja riigikogu arutelusse Virumaa teemad üksikute detailidena, näiteks sisekaitseakadeemia Narva kolimine. Kus on terviklik kontseptsioon? Seda ei asenda üksikud tegevused ja tegevuskavad, millest üks kehtib veel praegugi. Vaja on vastust küsimusele, milline on Ida-Virumaa roll ja koht Eesti riigis. Virumaaga ei tohi tegelda üksnes lööktöö või kampaania korras, eesmärk on kujundada siin keskkond, kus on hea elada ja töötada.

Haldusreform on siin avanud ühe akna. Usun, et tulevasest Alutaguse vallast saab eeskuju kogu Eestile. Loodan väga, et täidetakse valdade ühendamisel võetud kohustus arendada Peipsi rannik kauniks vabaaja- ja turismipiirkonnaks, ühendada spordirajatiste ja matkaradadega Peipsi-äärne Alutaguse metsa- ja sooradadega. Põllumajanduslik tootmine toetab siin talupidamist ning riik aitab, andes taludele pikaajalisele rendile metsa ja metsamaad.

Ka igal teisel kandil Ida-Virumaal on oma elamis- ja tegutsemislaad, mille on kujundanud ajalugu, mille õppetunnid ja kogemused on vaja vaid tänapäevaselt ümber mõtestada. Keskvalitsus peab siin kohalikke kuulama ja kuulda võtma ning looma ettevõtmisi toetava raamistiku. Seda on vaja ka selleks, et Ida-Virumaal oleks koht eestimeelsuseks!

Ootan, et Ida-Viru omavalitsuste liit annaks programmi oma soovid ja avaldaks julgelt oma arvamust, et valmiv programm saaks ikka kohalikku nägu ning et selles ei oleks valijate häältepüüdmise hinnasildiga plaane.

Loeme riigieelarve seadusest, et tegevustoetust arengueelduste parandamiseks on planeeritud 0,5 miljonit, investeeringutoetust 2,8 miljonit ning eraldi veel Kohtla-Järve spordikompleksi ehitamiseks ja linnapiirkondade jätkusuutlikule arengule 3 miljonit?

Valeri Korb unistas kevadel riigikogu kõnetoolis "Kohtla-Järve rajooni õitsenguaja taastamisest", aga õitsenguaja tagasitulekuks on vaja nutikaid ideid ja töötegemist, mitte riigieelarve rahaga omanimeliste spordikomplekside ehitamist.

Kui riigihalduse minister oli kohtlajärvelane Mihhail Korb, oli programmi töövariandis kirjas suunata aastas ligikaudu 20 miljonit eurot Ida-Viru programmi, nüüd leian eelarve eelnõust palju väiksema summa. Millisest allikast siis ikka rahastatakse tulevast Ida-Virumaa programmi? Kui selleks on keskkonnatasud, siis millises proportsioonis seda tehakse? Ma ei taha, et programm kujuneb järjekordseks belletristikaks või upub bürokraatia rägastikku.

Vabaerakond tahab, et Ida-Virumaa ja selle inimesed saaksid elada õnnelikku elu. Ja selleks ei tohi riiklik Ida-Virumaa programm olla "üksikute poliitikute nii-öelda katuseraha salalaegas, kust nad oma äranägemise järgi nendele ettevõtmistele raha külvavad, mis neile endile või nende parteile poliitilist kapitali kasvataks", nagu kirjutas ajaleht Põhjarannik selle aasta 3. oktoobril.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles