Põlevkivist loobumiseks tuleb valmistuda

Kaja Kallas. RIIGIKOGU Foto: Põhjarannik

30. aprillil andis Eestimaa Roheline Liikumine riigikogule üle pöördumise põlevkivist loobumiseks. Päris PÕXIT [põlevkivitööstusest väljumine] ei ole ilmselt kohe võimalik, aga pikemas perspektiivis peame selle võimalusega arvestama ja seetõttu on oluline kasutada ära kogu teadmine, mis on olemas, et põlevkivist sõltuvat regiooni aidata.

Parlamendisaadikuna on Eesti huvide eest seismine alati minu prioriteet olnud. Kohati on mul isegi tunne, et praegune valitsus ei vaata väga Euroopa Liidu poole ega tee Brüsselis piisavalt tööd, et Eesti huve kaitsta. Seda enam langeb koormus rohkem ametnikele, diplomaatidele ja Euroopa parlamendi saadikutele.

Kirjutasin eelmise aasta lõpus komisjoni pilootprogrammist, mis on loodud abistamaks piirkondi, kus senini on keskendutud energia tootmisele fossiilsetest kütustest. Ehk siis piirkondi nagu meie Ida-Virumaa.

Sain sellest programmist eelmise aasta lõpus teada seetõttu, et olen Euroopa parlamendis elektrituru disaini regulatsiooni ja direktiivi variraportöör ning nõupidamistel käis võitlus söekaevanduspiirkondade ülemineku sätete üle. Ma tõstatasin küsimuse, miks me räägime ainult söest, kui eesmärk on tahkete fossiilsete kütuste kasutamise vähendamine. Tahke fossiilne kütus on ka põlevkivi. Veensin teisi nii, et reeglitesse läks viide kõikidele tahketele fossiilsetele kütustele, mitte ainult kivisöele.

Eelmainitud komisjoni pilootprogrammiga tuldi ametlikult välja 11. detsembril 2017 Strasbourgis. Juhuse tahtel sain avaüritusel enda kanda väitlusjuhi rolli, kuna Belgia saadik Kathleen Van Brempt, kes pidi diskussiooni juhtima, jäi teel Strasbourgi lumevangi.

Diskussioonis arutati selliste piirkondade probleeme üle Euroopa ning sain võimaluse mitmel korral rõhutada, et kuigi instrument on esialgu mõeldud söekaevanduspiirkondadele, siis on meil Eestis põlevkivikaevanduspiirkondades samalaadsed probleemid. Ja et me peame samuti sellistest programmidest osa saama.

Ma olen programmi tutvustamise järel komisjoni ametnikega korduvalt kohtunud ja selgitanud, milline on Ida-Virumaa − et peaaegu kolm neljandikku elanikest on vene rahvusest, et nii suhtelise kui absoluutse vaesuse määr on Eesti keskmisest suurem, et ligikaudu 6650 inimest on seal päevast päeva seotud põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega. Nii olengi suutnud komisjoni veenda, et ka meie põlevkivipiirkond kvalifitseerub algul kivisöele mõeldud programmis osalema.

Olen ka selgitanud, millist rolli mängib põlevkivi Eesti majanduses, millised on selle võimalused lisaks elektri tootmisele. Olen kinnitust saanud, et toetusprogrammi raames ei dikteeri komisjon liikmesriikidele, mida oma maavaradega teha. Vastupidi, toetusprogrammi aluseks on riigi enda plaan ja komisjoni roll on toetada riiki plaani elluviimisel.

Ma loodan siiralt, et valitsus suudab programmi Eesti kasuks tööle panna. Ida-Virumaa probleemid on Eesti probleemid ja kui me saame aidata Ida-Virumaad, aitame tervet Eestit. Eestlastel ja venelastel ei ole erinevaid huvisid.