Ühistranspordi korraldamine kisub lahinguväljaks

Andres Metsoja. Foto: Põhjarannik

Jäägem rahulikuks ja tegutsegem edasi − just niimoodi kavatses Briti valitsus 1939. aastal oma sõjahirmus rahvast motiveerida ähvardavale ohule vastu seisma. See lause sai hiljem maailmakuulsaks kui meelekindluse, enesedistsipliini ja vastasseisudes rahu säilitamise musternäide.

Me pole täna küll õnneks otse sõjaohus, kuid ühistranspordi korralduse ümber toimuvas on paraku näha lahinguväljalt tuttavaid elemente. Oleme näinud rünnakuid, vasturünnakuid, taktikalisi taandumisi ja pettemanöövreid. Leian, et Pärnus sündinud plaan maakonnaüleselt ühiselt ühistransporti korraldada on endiselt hea ja õige, ning me läheme sellega edasi.

Pärnu volikogu kutsus märtsis kõiki teisi Pärnumaa omavalitsusi ühinema maakondliku ühise piletihinnasüsteemiga. Eesmärk oli tagada kõikidele maakonna inimestele samadel tingimustel soodne kuupilet ja soodustused nii linnas kui ka maakonnas. Lapsed ja pensionärid sõidaksid tasuta.

Praeguseks on kõik Pärnumaa omavalitsused Pärnu linna plaaniga kaasa tulnud. Mingil hetkel näis, et ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson on nõus maakondlikele ühistranspordikeskustele sellekohaseks otsustuseks voli andma, kuid võta näpust − ise otsustamine peab siiski käima ministri seatud raamides. Ja ikka trügib minister tuppa oma maakonnaliinidel tasuta sõidu plaaniga.

Kui vaadelda asja ainult ühest vaatenurgast ja ühe mõju-vastumõju piires, siis jah − mingi hulk inimesi saaks sellest asjast kasu. Samas läheb minister oma selgitustuhinas vaikides mööda asjaolust, et maakonnaliini bussiga sõidetakse enamasti ikka linna − tööle, kooli ja muid asju ajama. Edasi tuleb sõita linnaliini bussiga, mida doteerib linna maksumaksja, kes peale selle ostab ka pileti. Kõrvuti hakkavad samades peatustes sõitjaid ootama tasuta ja tasuline buss.

Sinna, kuhu tasuta buss ei jõua, tuleks maainimesele müüa linnaliini bussis linnainimesest oluliselt kallim pilet, sest nii oleks ju õiglane. Osa linnaliine jääks ilmselt tühjaks ja tuleks sulgeda, kui samal ajal tasuta sõitjatest pungil maaliinibuss kõiki õnnelikuks teeb. Ebaausasse konkurentsiolukorda pandud linn hakkaks selle peale välja mõtlema mingeid riukaid, kuidas tasuta maaliinibussi liikumist ja peatusi linnas sees piirata.

Või peab Pärnu hakkama "Tallinna tegema" ja asuma kampaaniakorras valdade elanikke üles kutsuma end linnakodanikeks registreerima? Kellele ja milleks seda jama vaja on? Millise signaali annab see strateegilises mõõtmes? Kas Eesti elu hakataksegi maksuraha ümber jagades "tasuta" lahendustega arendama? Tühja sellest ettevõtlusest ja turumajandusest?

Ühistranspordisüsteem peaks olema ühetaoline, lihtne ja selge. Kui meil pole raha, et tagada tasuta ühistransport kogu riigis, nii maakondades kui ka linnades, siis pole mõtet kulutada seda vähest, mida me saame valdkonna arengusse paigutada, pelgaks mulje jätmiseks, et keegi kuskil ikkagi midagi võidab. Maksurahast toetatav süsteem peab lähtuma võimalikult suurest kasusaajate hulgast ja olema nii rahaliselt kui ka sisuliselt kestlik.

Riigikogu vastuvõetud transpordi arengukava ei anna praegu legitiimset alust tasuta ühistranspordi kehtestamiseks, sest selleks puudub pikaajaline rahastamiskava.

Lõpuks peame kõik mõistma, et ministri poolt vägisi kingituseks pakutav piletita bussisõit on ikka kinni makstud meie omast taskust. Meil on Pärnumaal olemas hea plaan, kuidas seda maksuraha, mida ühistranspordile kulutada, kasutada nii, et sõit läheks kõigile soodsamaks, süsteem oleks selge ja lihtne ning need, kel rahakott kõige õhem, saaksidki sõita tasuta.

Praegu, mil minister − papa Vestmanni sõnu meenutades − meile meie oma rahadega kosja tuleb, peame säilitama meelekindluse ja ütlema: tänan, ei, me jääme rahulikuks ja jätkame oma plaaniga.