Kuidas tõsta hariduse kvaliteeti?

Priit Sibul
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX
Foto: SCANPIX

Eesti püsimise võti on haritud rahva käes. Rahva hea haridustase eeldab, et kvaliteetne haridus oleks kõigile võrdselt kättesaadav ja õpetajad oleksid motiveeritud ning saaksid konkurentsivõimelist palka.

Täna planeeritava hariduskorralduse kaasajastamise üks peamisi eesmärke on tõsta õpetajate palka ja parandada töötingimusi. Haridus- ja teadusminister on kinnitanud, et järgmisest aastast tõuseb õpetaja alampalk 608 euro pealt 715 euroni ning õpetaja keskmine palk tõuseb 860 euroni. Edasiseks eesmärgiks on võetud, et 2015. aastal teeniks õpetaja palka, mis on 20% üle riigi keskmise. Loomulikult, võrreldes näiteks naaberriikide Soome ja Rootsiga, on meie võimalused maksta õpetajatele palka kesisemad, kuid kõrvutades end teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, pole olukorral väga vigagi. Eesti õpetajate miinimumtasu hakkab tulevast aastast olema kolmandiku võrra kõrgem kui Poolas (473 eurot), üle kahe korra kõrgem kui Läti õpetajatel (347 eurot) ja ületab rohkem kui kolmekordselt õpetajate palga alammäära Bulgaarias (230 eurot).

Teine koht, mis vajab tähelepanu, on õpetajate töökoormus. Õpetaja ülekoormuse vältimiseks on planeeritud, et 2014. aastast hakatakse pedagooge tasustatama üldtööaja alusel. See tähendab, et kõik õpetaja ülesanded (ka need ülesanded, mis ei kätke endas auditoorset koormust) on kirjas ametijuhendis ja mahuvad nädalas 35 tunni sisse. Nii juriidiliselt kui ka praktiliselt muutuks keerulisemaks tasustamata lisaülesannete õpetaja õlule asetamine, mis omakorda aitab välistada õpetaja ülekoormust.

Lisaks õpetaja töötingimuste parandamisele peame tõstma hariduse kvaliteet-ruumilist kättesaadavust. Tuleb tagada, et üle Eesti oleksid olemas võrdsed võimalused saada head haridust. Selle eelduseks on kodulähedane põhikool, tugev(ad) maakondlik(ud) gümnaasium(id) ning üleriigilise ja rahvusvahelise ulatusega ülikool, kuhu on omandatud haridustaseme poolest võimelised astuma ükskõik millise gümnaasiumi lõpetajad üle Eesti.

Hetkel ei ole võimalik saada üle Eesti võrdselt heal tasemel haridust. Olemasolev koolivõrk tagab küll hea hariduse kättesaadavuse tehnilises mõttes, kuid kvaliteetse hariduse kättesaadavus jätab tugevalt soovida. Meil on hulga omavalitsusi, kus tegutseb väike kohalik mõnekümne õpilasega gümnaasium, kuid pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad keskharidust omandamas mujal. Sest mujal, näiteks Tallinnas või Tartus, on gümnaasiumiastmes oluliselt paremad võimalused saada tasemelt head ja mitmekesist haridust, kui väikeses kodukandi koolikeses. Me liigume selles suunas, et korralik keskharidus maal sureb välja ja üha enam õpilasi suundub gümnaasiumiastmes õppima suurematesse linnadesse, peamiselt Tallinnasse ja Tartusse.

See on ohtlik tendents, mille vähendamiseks on tarvis tagada kõikidesse maakonnakeskustesse tugevate puhaste gümnaasiumide olemasolu, mis on oma tasemelt võrreldavad Eesti parimate koolidega. Selleks on tarvilik korrastada koolivõrk, kuna olukord, kus heal tasemel gümnaasiumihariduse pakkumine liigub üha enam vaid kahte linna, ei ole riigi kui terviku arengut silmas pidades kuigi jätkusuutlik.

Kavandatava koolivõrgu korrastamise eesmärk ei ole sunniviisiliselt gümnaasiume sulgeda, vaid pakkuda gümnaasiumiväärilist haridust kodumaakonnas. Samuti ei taotleta sellega koolivõrgu hõrendamist selliselt, et õpilaste koolitee pikeneks. Vastupidi, minister Jaak Aaviksoo on öelnud, et põhikooli astmes peaks maksimaalne koolitee hoopis lühenema maksimaalselt poole tunni tee pikkuseks ja gümnaasiumiastmes peaks suurem osa lastest jõudma kooli tunni jooksul.

Tugeva üleriigilise gümnaasiumivõrgu ülesehitamiseks on riigipoolsete investeeringutega tarvilik toetada elujõuliste koolide õpikeskkonna nüüdisajastamist. Selleks peab riik rääkima läbi kohalike omavalitsustega ja planeerima koolivõrgu, mis saab tulevikus riiklike investeeringute jagamist silmas pidades prioriteetseks. Sunniviisiliselt ühtegi kooli riigi poolt sulgema ei hakata.

Lisaks murele kvaliteetse koolihariduse kättesaadavuse üle on tänase pooltühjalt toimiva gümnaasiumivõrgu pidamine ka kulukas, süües ära arvestatava osa hariduskuludest, mille võiks suunata näiteks õpetajate palkade tõstmisse. Praegune koolivõrk on ebaefektiivne, kuna see on korraldatud aastakümneid tagasi, arvestades lapsi, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole. Näiteks 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast ja 11 984 õpetaja ametikohta, mis tegi ühe õpetaja kohta 18,7 õpilast. Täna on õpilaste arv vähenenud 145 000, õpetaja ametikohti on endiselt aga samas suurusjärgus kui 1997. aastal, mis teeb praegu ühe õpetaja kohta keskmiselt 12,2 õpilast. Ida-Virumaal on 10 aastaga õpilaste arv langenud 39%: 2002. aastal õppis Ida-Virumaal 23 137 last, 2007. aastal 17 229 ning tänavu on õpilaste arv langenud 14 183ni.

Mulle tundub, et koolivõrku puudutavate muudatuste vajalikkuse arusaam on hetkel olemas nii pedagoogide, õpilaste kui parlamendi enamuse seas. Konkreetsed ettepanekud saavad seaduseelnõudesse juba sellel sügisel. Siis tuleb kõik koolikorraldust puudutavad küsimused selgeks vaielda ja seejärel konkreetsete seadustena juba vastu võtta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles