Valitsus Eesti Posti ja pankade teenistuses

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet
Foto: Internet

1992. aastal, mil noore Eesti riigi aastaeelarve ulatus vaid 131 miljoni euroni, jõudsime me kõigile abivajajatele piskut elatusraha riigi kulul tasuta koju viia. Praegu, kui meie majandada on aastas 7,5 miljardit eurot, valitsus seda teha ei taha.

Viis aastat on möödunud ajast, kui Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide valitsus lõpetas riigi kulul pensionide ja puuetega inimeste toetuste posti teel tasuta kojukande. Teenus jäi alles vaid sügava puudega liikumistakistusega töövõimetuspensionäridele ja osale hajaasustusala elanikele.

Riik sellest palju ei võitnud, tol korral vaid 1,66 miljonit eurot, kuid umbes 70 000 pensionärile, kellele toodi pensioni ja puuderaha enne seda tasuta kätte, oli see tõeline šokk. Riigi kokkuhoid kõige nõrgemate ja abitumate arvelt andis tagasilöögi eelkõige maapensionäridele, aga ka linnades ja asulates elavatele eakatele ning puuetega inimestele, kes ei olnud võimelised ise selle rahanatukese järel käima.

Maapiirkondades on vähe järele jäänud pangaautomaate, postkontoreid on massiliselt suletud. Raha kättesaamiseks peab sõitma suurematesse keskustesse. Aga maapiirkonnad ei ole ühistranspordiga ühtlaselt kaetud, paljudesse küladesse ei jõua liinibuss üldse. Paljud ei ole võimelised libedate ja täistuisanud teedega ringi liikuma ja bussi püüdma. Küll on olnud juhtumeid, kus voodihaigele inimesele on taotlus ära öeldud ja ta on sunnitud oma pensioni laskma edaspidi kanda naabrinaise arvele.

Tol korral kinnitasid koalitsioonisaadikud, et otsus tehti esialgu vaid aastaks ja vaadatakse varsti üle. Seda pole aga tehtud. Et hädalisi on endiselt palju ja inimesed ka minu poole pöördunud, otsustasime teha seadusemuudatuse tasuta kojukande taastamiseks. Etteruttavalt: eelnõu lükati riigikogus võimuerakondade häältega tagasi ja seaduseks see ei saagi.

Praegu tellib ligi 11 000 eakat endale pensioni või toetusraha Eesti Postilt koju oma raha eest. Mõistagi on see kallis. Võrreldes 5 aasta tagusega on hind tõusnud 13%, kusjuures viimane hinnatõus oli tänavu jaanuaris. Nii peab eakas oma väljateenitud pensioniraha kättesaamiseks iga kuu välja käima 4,88 eurot. Aastas teeb see üsna suure summa, lausa 59 eurot, mis kroonirahasse ümberpandult läheneks juba 1000-le. Ma ei usu, et keegi telliks pensioni suure raha eest koju mugavusest või laiskusest või et raha hakkaks kellelgi üle jääma. Valitsus tõstab pensione mitmendat aastat vähem, kui seadus võimaldaks. Hinnatõusude tõttu on aga reaalpension juba õige mitu aastat vähenenud.

Eks see ole ikkagi pealesunnitud jõuvõte riigi poolt ja seda tulebki käsitada kui pensionide tahtlikku vähendamist ja eakate ebavõrdset kohtlemist.

Et oma pensioni või toetusrahaga ollakse tõeliselt hädas, näitab kõige rohkem see, et ligi 22 000 inimest laseb oma pensioni kanda kellegi teise kontole. Kui pensione toodi vajaduse korral veel koju tasuta kätte, pensioniraha võõrale kontole tellijaid peaaegu ei olnudki. Kes meist tahaks, et oma väljateenitud raha kantakse kellegi teise arvele? Olgu see siis sugulane, naaber, laps või lapselaps. Rääkisin hiljuti ühe valla sotsiaaltöötajaga ja ta ütles, et teise inimese kontole pensioniraha kandmine on väga ohtlik ja see tuleks kohe ära keelata. Olevat siiski palju juhtumeid, kus raha vanainimese kätte ei jõuagi. Pole erandiks juhtumid, kus joodikust lapsed varastavad ema paljaks. Mis saab, kui see teine inimene näiteks sureb?

Kui aga keegi arvab, et tegemist on riigi jaoks mingi suure summaga, et hädalistele pension koju kätte viia, siis nii see ei ole.

Kui liita kokku 22 000 inimest, kes lasevad pensioni teise inimese pangakontole kanda, ja lisada 11 000, kes on sunnitud pensioni raha eest koju tellima, saame kokku 33 000 abivajajat. Nende eakate pensioniraha tasuta kojukandeks kuluks umbes 157 000 eurot. Laias laastus 200 000 eurot läheks see tegelikult maksma. Umbes ühe riigiettevõtte juhi aastapalk. Suurem osa pensionäre tasuta kojukannet ju ei vaja. Umbes 370 000 on neid, kes lasevad oma pensioni või toetuse panka kanda.

Sotsiaalministeeriumi ametniku seisukoht sotsiaalkomisjonis oli, et inimesed on praeguse olukorraga harjunud ja et pensionäril on võimalus avaldus teha kojukande taotlemiseks. Samas mäletame, et omal ajal, kui kärped tehti, räägiti isegi salajastest kvootidest, paljudele tohiks tasuta teenust lubada ja kuhu piir ette panna. Ega eakal pole kerge seadusesilmast läbi murda. Ikka ja jälle tuleb meelde juhtum, kus 102aastane inimene sai pensioniametist eitava seisukoha, kui palus tasuta kojukannet. Ega ministeeriumi ametnik osanudki või tahtnudki öelda, palju neid eitavaid vastuseid on antud. Kuid arvudest näeme, et kunagisest ligi 70 000 inimesest, kellele pension riigi kulul koju toodi, on järele jäänud vaid kümme ja pool tuhat.

Riigi tulu pensionide kojukande arvelt on olnud marginaalne, samas võitsid pangad mõne aastaga juurde 162 401 päris uut klienti. Pangad kinnistasid pensionärid ja puuetega inimesed endale kasumi ja rikastumise allikaks!

Aga kas riigi ülesanne ikkagi on seaduste tegemine selleks, et nuumata pankasid ja riigifirmat Eesti Post pensionäride ja puuetega inimeste arvelt?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles