Nii see algas ja nii see lõppes

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

12. märtsil sain Meie Maast teada, et Muhu metsades elavad metsistunud lehmad. Ühe kolhoosi lõpus sattusid loomad metsa, seal nad on juba mitu aastat. Nüüd teinud nood kellelegi talunikule pahandust – söönud ära selle pere pallidesse pakitud heina. Uus ja enneolematu asi – metslehmad Muhus. See on kolhoosikorra lõpupilt.

Veel lugesin sama ajajärgu lõpu kohta ajakirjanik Kaido Liiva raamatust. Jutt oli endisest rajoonikomitee raugastunud esimesest sekretärist. Vanamees toodi vanadekodusse. Tal olid kaasas kunagised „mänguasjad” – tähtsad paberid. Neid ta sorteeris ja kritseldas ajalehe väljalõigete äärtele hüüumärke. Ta oli ikka veel oma arvates suur ülemus.



Kord oli äti arvates toit liiga soolane. Siis jälle tee sees liialt suhkrut. Ükskord nõudis ta sööklajuhataja personaalküsimuse arutamist bürool: „Talle tuleb määrata vali noomitus koos arvestuskaardile kandmisega!” Jutus „Viimse hingetõmbeni” surebki see rauk, orden kinnitatud vanadekodu pleekinud vammuse rinnale.



Kolhoosikorra koit algas minule nii: 1949. aasta 25. märtsi hommikuhahetuses oli meid emaga juba teavitatud, et oleme igaveseks arvatud Eestist väljasaatmisele. Auto, mis pidi meid Jaagarahule viima, hilines millegipärast. Ema ei mõistnud nii ränka pööret oma elus. Ta lüpsis lehmad, imestades, miks järsku tema kannul käib täägistatud püssiga sõdur.



Taluperenaine korjas kanade pesadest munad, sai neid tükki 20. Ema segas munad pannkoogitaignasse, tegi suure kausitäie võis praetud kooke. Ta kutsus eesti ja vene soost meesterahvaid: „Tulge nüüd sööma, te öö läbi tööd teinud! Ju kõhud ka tühjad on?” Ta ei irvitanud eesti soost meeste üle. Ta lihtsalt ei saanud aru, mis need mehed tema eluga teha plaanitsevad. Perenaine oli harjunud töötegijale süüa pakkuma.



Esimese asumisaasta suvel kirjutasid kodused naabrid meile, kuidas meie kaks suure piimaanniga lehma olid kevadel nälginud. Külarahvas kamandati kulakute loomi talitama. See oli taludele koormav ja vastik asi. Meie mitte eriti suur heinatagavara aetud ühekorraga lakast alla. Loomad trampisid selle sõnnikusse. Pärast aga inisenud mu ema hästihoitud vissikesed väga kurvalt, kui naised pidanud neile ainult külma vett ette andma. Sedaviisi tuli kolhoos sinna maanurka.



Ühismajandi kord on nüüd otsas. Mis tuleb edasi? Vähesed, oi, kui vähesed mäletavad talusid. Meedias paanika – eesti keel on kadumas.



70 aastat tagasi oli koolilugemikus luuletus: „Juss on väike peremees. Talu liivaaugu sees. Adraks kõver kapsaraud. Saunaks silgupüti laud.” Taluelu hoiaks eestlase ja eestluse alles.



Meie põllumaa on kohati savine, siis jälle tükk liivikut ja turvast. Talus suudab peremees iga mullatüüpi õigesti ära kasutada.



Praegu võtavad just linnades võõrad tavad võimust. Lembelauludes ei kuule enam, et neiu on kasekene… Ühe tihti esitatava laulu sisu riivab nii südant, et panen raadio kinni. Selles on 17-aastasel neiul viskiklaas käes ja nii seksikas poos. Aga mõnekümne aasta eest olid armastuslaulud veel sõnadega: „Tuled tasa, et ei ärkaks linnud.” See laul oli kaunis.



Selles ruttasid tüdruk ja poiss suveöös kohtumispaika jõe ääres. Just loodus oli see tempel, kus südamed seoti. Praegused noored kardavad metsi ja mägesid, meie oma pisikesi künkaid – äkki on seal pätid.



Küll tahaks, et ka valitsuses taibataks – eestlane on maarahvas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles