Avantüür, mis viis maavärisemiseni

Foto: Saarte Hääl

Pronksmees ei „kollitanud” Eestit kaua, isegi Tallinnas see unustati. Selle taas probleemiks muutumisel oli kindlasti osa sündmustel, mis vallandusid möödunud kevadel. Kuid katastroofi, mille hind on kolossalne, käivitajad pole ei Jüri Liim ega Vladimir Lebedev, vaid egoistlikud ja ennasttäis poliitikud. Vene vähemuse hullunud ja kive pilduvaks massiks muutmise taga on võimendunud protsessid, mida populismil ratsutavad poliitikud ei tahtnud näha.

Pulbitsev vulkaan

Ajaloo õpetlik näide on võtta Teise maailmasõja eelsest Tšehhoslovakkiast, kui osa sakslasi jäi nn Sudeedimaana slaaviriigi piiridesse. Aastal 1935, kui militariseeruv Saksamaa „kaasmaalaste” rõhumise üle kurtes neid ässitama asus, alustasid nad meeleavaldustega, lehvitades naaberriigi lippe ja karjudes: „Saksamaa, Saksamaa!” Peagi saavutasid nad (ilma aknaid lõhkumata) Sudeedimaa taasühinemise „emamaaga”.

Osa Eesti elanikkonnast on klassikaline postkoloniaalne „irredenta” – impeeriumi lagunemisel emamaast lahutatud rahvakild. Kunagise härrasrahva jaoks oli „vähemuse” staatusse langemine talumatult raske löök.

Tegelikult pole suur osa sissetooduid mitte kunagi leppinud või on ainult pragmaatiliselt (kõrgem elatustase!) nõustunud sellega, et Eesti on Venemaast sõltumatu, kõnelemata sellest, et see on rahvusriik, kus eesti keel on riigikeel. Kokku ca 270 000 inimest pole 17 aasta jooksul pidanud vajalikuks omandada meie riigikeelt ja ligi pool neist on venemaalased. Lääneriikide korrespondentidele õigustavad nad vandalismi ühest suust – see olnud vastus 17 aastat kestnud rõhumisele, millele pani punkti Ansip Aljoša äraviimisega.

Selge ohuga arvestas ja oli venelaste kaasamisel ainsana edukas Keskerakond, kes suutis takistada ka vene partei tekkimist. Ansip valis vastupidise tee.

Miks oli kuju nii tähtis

Formaalselt seostus Tõnismäel seisnud kuju Teise maailmasõjaga. Tegelikult või hoopis olulisem oli selle tähendus kolonistide identiteedile. Keegi ei taha ju olla võõral maal seostatud eelkõige vallutuse, vägivalla jms. Hoopis kenam on siduda end „vabastaja”, „kultuuritooja” jne müüdiga. Selline müüt toetab ka nõuet kakskeelsusele, piiramatule kodakondsusele ja muudele privileegidele, mis, kui ei taheta olla „tänamatud”, tuleb ju anda. Osa neist „tsivilisaatori” müütidest purustas reaalsus. Kuid „vabastaja” müüti ei lasknud Venemaa juba revanšistliku välispoliitika huvides kuidagi kustuda.

Kui kõik katsed kahte keelt sisse seada, kodakondsust kingiks saada jne on luhtunud, tõusevad pinged. Kaebuste kuhjad Euroopa Liitu, OSCE-le, ÜRO-sse jne on jäänud tulemusteta. Et teha riigiametis karjääri, olla võrdne eestlasega jne pole muud vahendit kui eesti keel väga hästi ära õppida.

Eesti keele muutumine üha laiemalt hariduskeeleks on tõsiasi. See aga tähendab assimileerumise algust. Samas ei suudetud vene kogukonda koondada parteiks. Pronksmehest sai see sümbol, mis nii „vabastaja” staatuse kinnitajana kui ka suure Venemaaga kokkukuuluvuse märgina oli võimeline ühendama neid, kellele Eesti Vabariik oli „ebamoodustis” ja neid, kes tahtsid oma soove läbi suruda üksikküsimustes. Lõpuks ometi leidsid venekeelsed „meele”, mis liitis neid löögirusikaks.

ETV uudiseklippidest kõrvaldati etnilisele algele või poliitilisele meelsusele viitav, president rääkis vaid „kurjategijatest”. Kuid „oma kodulinna” rüüstajaid saatis iga uue poe hõivamisel suure kodumaa nime („Rossija”) skandeerimine.

Sel ajal, kui noormehed Venemaa lippude all Tammsaare juures marssisid, huilgasid kaunitarid Eesti parlamendi ees loosungi all „SSSR 4 ever” (NSV Liit – igavesti). Ainsa hetkega „võõraks” tunnistatud vanalinna rüüstamine ja vandaalitsemine Eesti rahvusteatri kallal andis märku, mis on „oma” ja mis ikkagi segab. Vene kultuurikeskust ei puudutatud sõrmegagi, samas kui 50 meetrit kaugemal asuva raamatupoe aknad löödi sisse!

Juhmuse sära

Valimiste eel hoiatas president Pronksmehe valimisratsuks muutmise eest. Kuid peaministri tool oli vastupandamatu. Valimiste „peakonkurentide” lähitulevikus ohutuks muutmise teeks oli osutada, et Pronksmehe teisaldamise arukuses kahtlemine on „hirmutamine” ja vene valijale silmategemine.

Kõrvuti viimase okupatsiooni sümboli kõrvaldaja igavese aupärjaga paljastus lõplikult „rahvavaenlane”. Ühiskonnateadlased kuulutas kaitseminister Aaviksoo saates „Paar” lihtsalt „vähe informeerituiks”.

Paar tundi hiljem löödi Eesti Vabariik kildudeks. Kui kaua aga saab teha nägu, et keegi selle avantüüri eest ei vastutata?