Rahvakultuur: Särgid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Naiste vanem särk oli tuunikalaadne: ilma õlaõmbluseta ja kotitaoline. Tavaliselt tehti pihaosa peenemast riidest ja alaosa jämedamast takusest, mida külgedel võidi veel siiludega laiendada.

Kõige peenemast ja valgemast linasest õmmeldi pulma- ja surisärgid. Erandiks olid siin Mustjala ja Muhu särgid, mis olid ilma alaseta ja lühemad (ka seelikud olid siin lühemad!).



Muhu särkidel oli veel allääres kirivöötehnikas pook. Särgile õmmeldi krae ja õlalapid.Varrukad olid avarad: õla juures lappvoltidega, värvli (manseti) juures nõelkurdu kogutud. Laiad ja pikad varrukad olidki õlalappidega särkide kõige tüüpilisemaks iseärasuseks. Argipäevaste särkide varrukad olid u 16–18 cm laiad ja ilma värvlita.



Piduliku särgi varruka laius ulatus kuni 30 cm-ni. Särk oligi naise peamine, suvel ka ainuke kehakate kuni 19. sajandi viimase veerandini. Kuid ainult särgiväel käidi siiski vaid palavate ilmadega, kuna tavaliselt tõmmati ikka seelik peale.



Käiste kasutuselevõtuga jäi tavaline särk ainult alus- ja igapäevaseks töörõivaks. See õmmeldi nüüd pikkade kitsaste varrukatega, krae ja kaunistusteta.



Käised, lühike särk, särgipiht tulid kasutusele hiljemalt 19. sajandi II poolel. Lõikelt ja üldiselt tegumoelt sarnanesid need särgiga, kuid olid lühemad – u 55–57 cm pikad, ulatudes vaid seeliku värvli alla. Kuna neid kanti peamiselt piduülikonna juures, siis õmmeldi need hästi valgeks pleegitatud linasest riidest ja kaunistati hoolikamalt. Selline särk sarnanes juba tänapäevase pluusiga ning seda kanti ainult pealisrõivana.



Sõltused olid linasest või puuvillasest niidist põimitud paelad, millega kinnitati särgi kraed ja mansetid. Nende jaoks tehti nööpaugupistes väikesed augud, millest pael läbi aeti. Sõltuste otsa tehti ka tutid, mis olid eriti suured Mustjalas.



Tagid oli kitsas pits, mis oli tavaliselt kõigil särkidel – nii kaunistuseks kui kaitseks riideserva kulumise eest. Lahtkrae, altskrae, kaelus koosnes alasest ja laiast mahapööratavast kraest. Õmmeldi nii, et 1/3 alasest jäi selja taha ja ülejäänud ette. Käetulped e lahtvarrukad ulatusid poole õlavarreni, kus seoti kinni palistuse ääres oleva paelaga. Kanti kampsuni all nii, et kaunistatud värvel jäi varrukasuust paistma. Käetulpeid on teada Karjast ja Mustjalast.



Ida-Saaremaa särkidel oli lai mahakeeratav krae. Särgid kaunistati ühevärvilise ristpistes geomeetrilise villtikandiga õlalappidel ja värvlitel. Krae otstes oli 2–3,5 cm laiune värviline tikand, mis mõjus tumeda värvilaiguna. Krae ümbritseti 3,5–5,5 cm laiuse valge niplispitsiga, mille geomeetriline ornament ääristati musta või sinise villase kontuurniidiga.



Veidi erinev oli Püha särk, mille krae kaunistamises kasutati Lääne-Saaremaale iseloomulikku valget niiti, mis mõnikord värviti ka helesiniseks. Lääne-Saaremaa särkidel (va Mustjala) oli paari sõrme laiune püstkrae (Sõrves oli kõrgem) või kitsas mahapööratav krae. Mustjalas ulatus krae kuni õlgadeni. Mustjala kraedel (ka põlledel) oli väga peene ja tiheda kirjaga valge lõngaga tehtud ristpistes muster. Et valge tikand oleks valgel kangal nähtav, selleks hõõruti tikand pudeliga läikima, tehti niiskeks ja pandi ahju kuivama.



Krae ääres oleva laia niplispitsiga tehti samamoodi, sest see pidi olema kõva ja läikiv nagu kraegi. Kihelkonna ja Kärla särgid õmmeldi üldse ilma kraeta. Kaelaava ääristati kitsa kantpaela e vitsaga. Sõrve särk oli kõrge püstkraega, mille kummaski ääres oli 2–4 nööpauku.



Neist alumine suleti kaksiknööbiga, mis olid omavahel ühendatud vaskketikesega. Vanemal ajal kaunistati siin krae, õlarihmad ja värvlid peene põimpilu ja kahekordse ahelpistega, mida mujal vähe või peaaegu üldse ei kasutatud. 19. saj. lõpu kalingurist särkidel oli piluauke jäljendav must siidtikand koos poepaela või pitsiga. Krae keerati poolest saadik maha.



Erinevalt Saaremaast, kus käiseid ei tuntud, olid need Muhus kasutusel veel 19. saj. alguses. Sajandi keskel mäletati seda kui muistset riietuseset, mida kandsid ainult pruudid. Muhu käised olid Põhja-Eesti omadest pikemad.



All oli alane – u 20 cm laiune valge tikandiga fileepits. Selliste käiste all kanti särke, mis olid üldiselt varrukateta ja avara kaelalõikega, tavaliselt puudusid neil ka õlalapid. 1880. aastatel tulid ka Muhus pikkade särkide kõrvale lühikesed, mida sajandi lõpus hakati tegema ka puuvillasest kangast.



Need olid pealeõmmeldud õlalappide ja pikkade laia värvli külge kroogitud varrukatega. Kaelaava külge õmmeldi lai mahapööratav krae ja rinnalõige kaunistati mõlemalt poolt rinnalappidega. Sajandivahetusel kattis lai, vasakult nööbitav rinnalapp kogu rinnalõike ning endise mahapööratava krae asemele õmmeldi kõrge püstkrae. Laiad pealeõmmeldud õlalapid ulatusid osaliselt isegi varruka pärale.



Ruhnu naise särk oli ilma kraeta, valgest puuvillasest kangast avarate varrukate ja piludega varruka kätistel. Viimased kinnitati hõbenööpidega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles