Maaomavalitsuste loomine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl
1917. aasta Veebruarirevolutsiooni-järgse demok-ratiseerumisprotsessi üheks ilminguks Eestis oli demokraatlikult valitud maaomavalitsuste teke. Uue omavalitsussüsteemi rajamise aluseks sai Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil 1917 vastu võetud otsus “Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”.

Selle kohaselt liideti Eestimaa kubermanguga ka senised Liivimaa kubermangu eestikeelsed alad: Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Kubermangu tasandil pidi seadusandlikuks organiks saama maanõukogu (nimetatud ka maapäevaks), maakondades tuli valida 7–15-liikmelised maakonnanõukogud.



Maakonnanõukogude kompetentsi hakkasid kuuluma kohaliku maaomavalitsemisega seotud küsimused, valitsuse otsuste ja seaduste täitmise kindlustamine kohtadel, kohalike maksude kehtestamine maakonna piires jms. Maakonnanõukogu asjaajamise keel jäeti selle liikmete endi otsustada, kuid tingimusel, et asju peab saama ajada ka vene keeles.



Täidesaatvate organitena tuli nõukogude juurde moodustada maakonnavalitsused.



Valimiste kord


Maakonnanõukogu pidi valitama valdade ja linnade valijameeste poolt, kelle arvuks kehtestati üks iga 1000 elaniku kohta. Valijameeste valimine määrati 23. maile.



Kuna enamikul inimestest valimiskogemus puudus, siis pidas kubermangukomissar J. Poska isiklikult vajalikuks, et ajalehtedes tehtaks igakülgset valimiseelset selgitustööd, pöörates peatähelepanu just valimiste tehnilisele küljele.



Mai algul saadeti Saaremaale valimisi organiseerima Timotheus Kuusik, Aleksei Tarkpea ja Otto Reinok, kes pidasid ühe kihutuskoosoleku Kuivastus, teise Kuressaares. Sellele vaatamata jäid valimised 23. mail organiseerimatuse tõttu läbi viimata Kärla, Kogula ja Pärsama vallas. Muhu-



Suurvalla elanikud aga keeldusid valimast põhjendusega, et valimiseelseks propagandaks jäänud liiga vähe aega. Neis valdades toimusid 11. juunil kordusvalimised.



Valimistulemused


Saaremaal kujunes osavõtt valimistest üldiselt loiuks: 29 747 eraisikust valijast käis valimiskastide juures 5087 inimest, seega vaid 17,7 protsenti. Saaremaa maakonnakomissar Oskar Linno põhjendas vähest osavõttu pingeliste kevadiste põllutööde ja Vene sõjaväe poolt elanikkonnale peale surutud ränga küüdi- ja kindlustustöödel käimise kohustusega.



Võrreldes Saaremaa tulemusi teiste Eesti maakondadega, nähtub, et siinne valimisaktiivsus jäigi kõige nõrgemaks. Kubermangukomissarile esitatud mittetäieliku aruande kohaselt oli kreisides osavõtt valimistest järgmine: Rakveres 26, Tallinnas 34, Läänemaal 29, Paides 35 ja Viljandis 32 protsenti.



Edasi keskendus poliitiline elu maakonnanõukogude valimiste ettevalmistamisele. 15. juunil kehtestas Ajutine Valitsus maakonnanõukogude valimise ajutise korra, mille kohaselt tuli valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25. juunil 1917. Samadele päevadele määrati ka maanõukogu saadikute valimine maakondades.



Maakonnanõukogud valiti nimekirjade alusel. Saaremaal konkureeris valimistel tervelt seitse nimekirja, millest ükski polnud poliitiliselt määratletud. Hiljem, kui Saaremaa 50 valijameest olid valimispäeval oma otsuse teinud, jagas ajaleht Saaremaa maakonnanõukogu vastvalitud 15 saadikut kindlalt kahte gruppi, võttes aluseks suhte maasse kui omandisse.


Nii pääses nõukogusse üheksa maata ja kuus maaga meest.


25. juunil valiti ka nõukogu esimees ja sekretär, kelleks said vastavalt senine rahukohtu sekretär Mihkel Neps (1890–1937) ja Kaarma-Suurvalla sekretär Feodor Kanaval (Uku Kajak).



Maakonnanõukogude avamine oli üleriigiliselt määratud 1. juulile. Eestimaa maanõukogusse saadeti saarlaste esindajatena Leisi kaupmees Jaan



Koort ning Tallinnas elavad


saarlastest koolmeistrid Victor Neggo ja Timotheus Kuusik.



Valimispettus Saaremaal


Kuna 1. juulil pidi Tallinnas esimest korda kokku tulema ka maanõukogu, siis otsustati maakonnanõukogu avamine Kuressaares edasi lükata.



Hoolimata sellest, et pidulik avatseremoonia 14. juulil toimus, tuli kõike otsast alata. Vaadanud 12. juulil läbi Pärnu-, Tartu- ja Saaremaa valimisprotokolle, avastas kubermangu maanõukogu, et Saaremaal oli rikutud valimisseadust.



Valijamees, Mõnnuste preester Aleksander Allik oli esitanud kaebuse, et valimiste ajal olevat valimisruumis tehtud kihutustööd, millest võtnud osa ka koosoleku juhataja Feodor Kanaval.



Samuti olevat vahepeal tagasivõetud ja täiendatud nimekiri nr 6 valimispäeval taas käiku antud ning halvustatud valjuhäälselt vastaskandidaate, eriti aga kubermangu maanõukogusse pürgijaid.



Toimepandud rikkumisi kinnitas ka kohapeal viibinud Saaremaalt valitud maanõukogu liige Victor Neggo. Kõike seda arvesse võttes kuulutas Eestimaa Ajutise Maanõukogu esimees A. Valner Saaremaa Ajutise Maakonnanõukogu valimised kehtetuks. Kohapeal saadi sellest teada alles 24. juulil komissar J. Poska telegrammist.



Uued valimised määrati 3. augustile. Seekord esitati valimiskomisjonile vaid kolm nimekirja, neist esimene sotsialistide oma, teised poliitiliselt määratlemata. Võitis sotsialistide nimekiri, kust maakonnanõukogusse pääses tervelt üheksa saadikut.



Tegelikult jäi aga jõudude vahekord juunivalimistega võrreldes endiseks, sest tookord saadikuks valitud üheksa maatameest kandideerisid nüüd sotsialistide nimekirjas. Ajaleht Saaremaa arvas seepeale, et tõsiselt võetavaid sotsialiste polnud esimeses nimekirjas ühtegi.



Ka nimeliselt jäid saadikud enam-vähem samaks, väljavahetamisele läks vaid kolm nõukogu liiget. Valimised õnnestusid, komissar Linno teatas Tallinnasse protestide puudumisest ning sealt tuli korraldus nõukogu uuesti pidulikult avada ja seejärel igapäevasele tööle asuda.



Maanõukogu alustab tegevust


Niisiis alustas esimene seaduslikul alusel valitud Saaremaa Ajutine Maakonnanõukogu tegevust rohkem kui kuuajalise hilinemisega. 14.–15. augustil, nõukogu esimesel töökoosolekul valiti selle juhatus ja osakondade juhatajad. Maakonnanõukogu esimeheks sai metsaülem Feodor Ermus, abiks Anton Verlin Loona vallast, sekretäriks Feodor Kanaval ja abisekretäriks külakooliõpetaja Johannes Oks Ratlast.



Samas pandi ametisse ka maakonnavalitsus. 10. augustil 1917 Eestimaa Ajutise Maakonnanõukogu vastu võetud maakonnanõukogude kodukorra seaduse järgi võis Saaremaa maakonnavalitsuse liikmete arv ulatuda neljani. Valitsuse esimeheks valiti tagaselja, kuid ühehäälselt endine Kuressaare linnakooli õpetaja Kirill Kaasik (1862–1944), tema abiks Mihkel Neps, liikmeks Aleksander Velvelt ja sekretäriks Feodor Kanaval.



Osakonnad jagati järgmiselt:



K. Kaasik – tervishoiu, kooli- ja kirikuasjade osakond,


M. Neps – administratiiv- ja rahandusosakond,


A. Velvelt – kaubanduse, teede- ja postiasjanduse osakond,


F. Kanaval – maa-, põllumajandus- ja toitlusosakond.



Nii maakonnanõukogu kui -valitsus leidsid peavarju Kuressaare Eesti Seltsi majas, kus 18. augustil 1917 sõlmitud lepingu järgi üüriti terve alumine korrus.



Saaremaa Ajutise Maakonnanõukogu ja -valitsuse esimene tegevusperiood osutus väga lühikeseks. 29. septembril 1917 maabusid sakslased Tagalahes ning ülejärgmisel päeval jõudsid okupatsioonivägede juhtkond ja voorid Kuressaarde.



Kohapealseid võimuorganeid ei tunnustatud ja need aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Maakonnavalitsuse abiesimees M. Neps ja sekretär F. Kanaval arreteeriti ning viidi Saksamaale vangi, esimehelt K. Kaasikult võeti allkiri Saaremaalt mittelahkumise kohta. Algas ligi 14 kuud kestnud Saksa okupatsioon, mis välistas eestlaste igasuguse omavalitsuse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles