Kas Eesti riigi energeetiline sõltumatus ei olegi riigikogu mure?

Jälgides otseülekannet Riigikogu esmaspäeval toimunud erakorralisest istungjärgust, olin hämmingus. Energeetikaküsimused ja ühe väikese riigi julgeolek ei ole ju ometi midagi sellist, mille üle nalja visata, mille varal oma irooniat välja elada või millesse ükskõikselt suhtuda?

Ometigi just seda ma meie rahvaesindajaid vaadates-kuulates nägin. Tundus, et enamik riigikogulastest ei saanud üldse aru, miks neid kena suvise puhkuse ajal saali istuma olid kutsutud. Seda võis tajuda mitme riigikogulase sõnavõtust, kes muuhulgas arvasid, et ju rohelised püüavad lihtsalt pildile pääseda ja endale tähelepanu tõmmata.

Ometigi olid Erakonna Eestimaa Rohelised Riigikogu fraktsiooni liikmed oma erakorralist istungjärku kokkukutsuvas pöördumises palunud teistelt Riigikogu liikmetelt erakonnaülest suhtumist ja oma südametunnistuse järgimist.

Pöördumises oli öeldud: “Loodame Riigikogu liikmete kodanikuvastutusele ja soovime, et toetades selle erakorralise istungi kokkukutsumist, näitaks Riigikogu liige ennekõike oma isiklikku arusaama.“

Ja veel: “Tegemist on koalitsiooni- ning erakondade üleste küsimustega, mille lahendamisel tuleb lähtuda faktidest, argumenteeritud väidetest ja ennekõike kodanikujulgusest ja vastutusest ning ühiskonna ühishuvist. Loodame, et see valmidus on meie kolleegidel olemas.”

Kas see valmidus oli kõigil meie rahvaesindajatel olemas? Minu vastus sellele on, et ei olnud.

Kas Riigikogu liikmed näitasid ennekõike oma isiklikku arusaama? Minu vastus sellele on, et jah, näitasid. Ja see arusaam oligi see, mis kohati jalust rabas, alustades väitest, et erakorraline istungjärk on andnud rohelistele suurepärase võimaluse oma isiklikku või vähemalt erakonna ideoloogiat propageerida ja lõpetades sellega, et mõne Riigikogu liikme arvates on energeetikaküsimustesse sekkumine valitsuse töö segamine ja Riigikogu kompetentsi üldse ei kuulu.

Sellest, et mõni Riigikogu liige Eesti arengu jaoks oluliste otsuste tegemist ja protsesside käivitamist Riigikogu poolt põhiseaduse vastaseks pidas, ma parem ei räägigi. Õnneks oskas EER eestkõneleja Valdur Lahtvee kogu selle vastuargumentide sõja oskuslikult ja väärikalt vastu võtta ja kõigile küsimustele kenasti vastata. Kas neist vastustest ka aru saadi, on juba iseküsimus ja eks tulevik näita, kas meie rahva valitud esindus suudab mõnikord ka erakonnaüleselt teema sisusse süüvida ja aru saada, et energeetikaprobleemid ei ole mitte asi, millesse ülejala suhtuda.

Neile, kes Riigikogu erakorralise istungjärgu sisuga kursis pole, toon ära lõigu Aleksei Lotmani istungijärgsest kirjutisest Lääne Elus: ”Eesti energiamajanduse arengueesmärgid on sätestatud kahes riiklikus arengukavas: 15. detsembril 2004. a Riigikogu poolt kinnitatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015 ja 3. jaanuaril 2006. a vabariigi valitsuse poolt heakskiidu saanud Eesti elektrimajanduse arengukava 2005–2015.

Nende kavade järgi tuleb muuhulgas kindlustada sisemaise elektrilise tarbimiskoormuse katmiseks vajalik kohaliku genereeriva võimsuse olemasolu, saavutada aastaks 2010 taastuvelektri osakaaluks üle 5% brutotarbimisest ning aastaks 2020 elektri- ja soojuse koostootmisjaamades toodetud elektri osakaaluks 20% brutotarbimisest, kindlustada riiklikult kehtestatud keskkonnanõuete täitmine, tõhustada energiakasutust soojus-, elektri- ja kütusemajanduses ning luua eeldused ühenduste rajamiseks Põhjamaade ja Kesk-Euroopa energiasüsteemidega.

Eesti energiamajanduse arengu põhisuunana ei nähta täna ette tuumaenergia arendamist ega riigi osalemist otse või läbi riigi omanduses oleva energiaettevõtte teiste riikide tuumaenergiaprojektides.

Ka kehtiv koalitsioonilepe sedastab eelkõige vajadust kavakindlalt suurendada energiatõhusust ja taastuvenergeetika osakaalu. Tuumaenergiaalaste otsuste eeldusena peetakse koalitsioonileppes vajalikuks keskkonna- ja tasuvusuuringute läbiviimist ning avalikkust.

Vastupidiselt neile selgelt sõnastatud eesmärkidele on valitsus või õigemini valitsusjuht asunud sõlmima lepinguid osalemaks Leedu uue tuumaelektrijaama rajamises Riigikogu teavitamata.

Millisest parlamentarismist me sellises olukorras räägime? Et valitsusjuhi tegevus Eesti osalemiseks Leedu tuumaelektrijaama projektis on vastuolus riiklike energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavade eesmärkidega ning tema tegevus ei vasta valitsusleppes sätestatule, oligi vaja Riigikogu erakorralisel istungjärgul peaministri mandaati energeetikaküsimustes täpsustada.”

Vaatamata erakorralise istungi teema olulisusele, ei pidanud enamik Riigikogu liikmeid vajalikuks istungi lõpuni isegi saalis viibida ja hääletus lükkus sügisesse, mil siis juba korralisel istungil asi uuesti arutlusele tuleb. Samas on väga positiivne, et vaatamata kuumale suvele nii palju rahvaesindajaid kokku tuli ja otsus end hääletusele mitte registreerida näitas üsna selgelt, et samas ei soovita hääletada ka EER ettepanekute vastu. Nii et lootus jääb...