Metallitöökoda Mehaanik Kuressaares
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna jätkub ajalooteemaline sari, mis on pühendatud Saaremaa ettevõtlusele ja ärielule meie riigi esimesel iseseisvusajal, s.o aastatel 1920–1940. Sarja esimene lugu ilmus 19. juuli Oma Saares.
Üheks tuntumaks metallitööettevõtteks 1920. ja 1930. aastate Kuressaares võib pidada 1924. aastal tegevust alustanud Eduard Tamburi (1895–1976) ja Aleksei Olli (1892–1981) mehaanika-, lukussepa-, rauatreimise ja vasevalamise töökoda Mehaanik. Mõlemale mehele kuulus täpselt pool ettevõttest. Tegevust alustati Kuressaares Lossi tn 7 (praegune Lossi tn 9; sissepääs oli praeguselt Raua tänavalt). Õige pea kujuneti üheks suuremaks mehaanikatöökojaks linnas, suuruse poolest jäädi alla vaid kohaliku tööstuskooli rauatöökojale. Pidevalt suurenes tööliste arv ja paranes toodangu kvaliteet.
Majanduskriisi aeg
Edukale tegevusele ja arengule andis tagasilöögi 1932. aasta. Tolleaegne Meie Maa kirjutas, et üldise keerulise majandusolukorra taustal koormati tööstust ülejõukäivate maksudega. Ühtlasi soodustati välismaa kaupade sissevedu. Nii ei saanudki mõelda arendamisele. Tööstus, mis seni võimaldas tööd 10–15 mehele, jäi töötama vaid kahe õpilase abiga.
Leiti, et selles on süüdi kodumaa tööstust hävitav poliitika ning lahenduseks oleks kodumaal valmistatud kaupade soosimine riiklike tellimuste abil, samal ajal piirates kauba sissetoomist mujalt. See päästaks nii Mehaaniku kui ka paljud teised tööstused uste sulgemisest.
Uued tööruumid ja tooted
Õnneks olukord siiski paranes. 1933. aastast leidis Mehaanik endale uued tööruumid aadressil Tallinna tn 22 (praegune Tallinna tn 25). Töökojas oli neli osakonda: sepikoda, autoparandustöökoda, lukksepatöökoda ja peenmehaanika töökoda. Endiselt tehti rauatöid, kuid peale selle parandati veel mootoreid, autosid ja traktoreid. Korraldati ka autojuhtide ja motoristide kursusi. Töökojas on valminud näiteks Kuressaare Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu autoprits.
Kitsamalt oldigi spetsialiseerunud tuletõrjega seotud esemetele: valmistati tulekustutuspritse, hüdropulte jms. Esiletõstmist väärivad töökojas valminud tuletõrjekiivrid. Nende valmistamiseks vajalikud seadmed ja tehnoloogia töötati välja kohapeal. Seni Eestis kasutusel olnud kiivrid olid pärit Saksamaalt. Arvati, et uued kiivrid oma kvaliteedilt Saksa omadest just palju maha ei jää.
Ajalehtedes ilmunud reklaamides väideti, et pärast uutesse ruumidesse asumist sai igasuguseid mehaanikatöid teha senisest palju kiiremini ja odavamalt. Kriisist tuldi välja ning olukord paranes, mida näitab kas või see, et palgaliste tööliste arv, mis 1933. aastal oli olnud neli, tõusis 1938. aastaks kaheksani.
Endise töötaja mälestused
Endine Mehaaniku töötaja Johannes Rikas (sündinud 1919) on meenutanud, et noortel poistel oli suur huvi Mehaanikus töötada. Põhiliselt tegeles poiste väljaõpetamisega Aleksei Olli, Eduard Tamburi kanda olid firma rahaasjad.
Õpipoisiaeg võis kesta väga pikalt, kuid erinevalt paljudest teistest töökodadest võisid Mehaaniku õpipoisid saada pärast mõnda aega töötamist töö eest rahalist tasu, mis 1930. aastate II pooles võis olla umbes 1 kroon tunnis (võrdluseks: väiksema korteri üürimine mitme peale maksis
umbes 5 krooni kuus).
Uus võim
Eduard Tamburi töökoda natsionaliseeriti märtsis 1941. Sisseseade anti üle Saaremaa täitevkomiteele ja ruumid transpordi peavalitsusele. Töökoda asus juhtima Oskar Espal (1891–1976), Eduard Tambur jäi edasi töötama meistrina.
Saksa okupatsiooni ajal sai Eduard Tambur taas juhtimise oma kätte ning tööstuse nimeks Saare Maavalitsuse Masinate Remonttöökoda. Teist Nõukogude okupatsiooni omanik enam ootama ei jäänud.
Aleksei Olli saatus
Aleksei Olli sidemed Mehaanikuga katkesid tööõnnetuse tõttu 1933. aastal. Aastail 1933–37 komplekteeris ja kontrollis ta kapten Julius Teäre firmale laevamootoreid ning töötas pärast seda kuni sakslaste Kuressaarde tulekuni 1941. aasta septembris maavalitsuse teedeosakonnas töökoja juhatajana.
Saksa okupatsiooni ajal teenis ta Kuressaare autopargis. 1949. aastal asus Olli elektrijaama masinatsehhi ülema ametipostile, kus töötas kuni pensionini. Aleksei Olli suri 5. septembril 1981 ja on maetud Kudjape kalmistule.
Eduard Tamburi saatus
Eduard Tambur põgenes 21. septembril 1944. aastal Kõiguste sadama kaudu laeval Helene Rootsi. Seal töötas ta linnas nimega Grythyttan firmas Stålmöbler (Terasmööblid), kus tema ülesandeks oli hoida masinate parandamisega tööstust käigus.
1946. aasta lõpul või 1947. aasta algul hakkas Eduard Tambur koos väimehe ja veel kahe eestlasega samas linnas väikeses töötoas kullassepatööd tegema. 1951. a kolis Eduard Tambur koos perega Kanadasse. Seal töötas ta samuti erinevates metallitööstustes. Eduard Tambur suri Kanadas 12. märtsil 1976. aastal.