Hingerahu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
23. augusti Oma Saares arutleti Saaremaale tagasituleku üle. Noormehel mandril eluks kõik olemas, aga saare kodu ikka meeles.
Eelmise vabariigi aegsed kooliõpetajad toonitasid lastele ikka saare elu väärtusi ja noored ei ihalenudki suurde maailma õnne otsima. Luiged ja kadakad, kodumajagi rookatusega. Ei häbenetud talutööd.
Mehed rändasid meredel, aga hing oli rahul, sest naine koos lastega kündis põldu – kodu oli siin. Praegu on sõna “talu” justkui põlu all.
See ongi hingele haiget tegev, et ei teata, mida saarel teha. Näete, Saaremaa Sadamgi ei aita. Turistide teenindamise töö ei aita. Uskuge, mingit imetööd siin keegi välja ei mõtle. Maa on, maa jääb, meri olema peab. Selle külge õpetatagu saarlast jääma, kui ta hingerahu on Saaremaaga. Võivad ju rännata mujale, olla mõnes pilvelõhkujas koristajad või Iirimaal kanakitkujad. Kui seal rahu saab.
Ma olen Siberis näinud naftaotsijaid. Põnev – saare laps teadis teismelisena vaid kullaotsijatest. Pidasin neid puuraukude tegijaid kullaotsijateks. See must vedelik tundus nii tühine. 300 km kaugusele ehitati Surguti linn, Vene nafta suurtööstus.
Teine probleem kirjatükis oli – külakogukonnas pole ühtsust. Suur kooskõla on vist igav, arvan. Eestlased istusid Kungla rahvana koos maha sööma ja Vanemuine tegi muusikat. See oli ennemuiste.
Praegused mehed on umbusklikud, teavad, et olema oma maaga kahe elulaadi vahel. Idas üks usk, läänes teine. Sõjas läkski kismaks eestlastel omavahel. Üks osa poisse võttis ette “Katjuuša”, teine punt haaras “Lili-Marleeni” järele. Kenad laulud, oskan neid mõlemaid.
Oma Saares oli lugu kolmest moslemimehest. Näe, neile Saaremaa hea koht. Noorikud tirisid nad siia. Elu saarel muutub. Kas nende pisut tõmmumate saarlaste lapsed leiavad saarel hingerahu? Nende meeste emad peavad end küll muhamedi eitedeks. Nägin Kuressaares üht tänaval. Suvel sooja ilmaga end juustest jalgadeni kinni mässinud.
Et külarahvas natuke nagistab omavahel, on alati olnud. See ju peredevaheline konkurents. Nõuka-ajal kästi sotsvõistlust teha. Varandus oli riigi oma, rahval sest kama kõik. Võistlemist mängiti.
August Alle luule kaudu saame teada, kuidas peremees äratab hommikul karjalast: “Latseke, maast valla, rehi tuleb maha. Tõistre perest jääme taha! Puru veel suus, pead võtma märsi, perenaine ei oodata kärsi.”
See rehi tuleb maha tähendas seda, et partele kuivama seatud viljavihud lükati rehetoa põrandale, et terad välja peksta. Kõik see pidi saama tehtud enne päris tööpäeva algust hommikuhämaras, et valges väljas tööd teha.
Kas just sinna 20. sajandi algusesse tagasi, aga maatöö on eestlastel veres. Maast vili, merest kala, see vajadus on aastasadadega geenidesse kogunenud.
Minu arvates on riigijuhtidele vaja selgeks teha, et taludele antaks abi ja viin ei tohi eestlasi lolliks teha! Kõige kergem on just viinamüüjatel oma äri püsti panna.
Kaupmehed on korra, põllumehed põlised rikkad. Valige siis, mandrile läinud saarlased! Tagasi tulles leiate, et vandiraiumise tööd küll enam pole, aga paadiehitus on käima läinud.
Esimese palga eest ostad odrajahu ja noorik las õpib pannileiba tegema.