Mehaanikatöökoda Meteor Kuressaares
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätkub ajaloolugude sari, mis pajatab Saare maakonna ärielust ja ettevõtlusest esimesel iseseisvusajal. Tänane lugu on juba kolmas. Sarja esimesed lood ilmusid 19. juuli ja 2. augusti Oma Saares.
Mehaaniku endised tööruumid Lossi tänavas (Lossi tn 7; praegu Lossi tn 9) ei jäänud tühjalt seisma. 1933. aastal avas seal uksed mehaanikatöökoda Meteor. Selle omanik ja juht oli laialdaste metallitöö- ja juhtimiskogemustega Voldemar Seeberg (1893–1972).
Esimesed töökogemused metallitöötlemise alal omandas ta venna Artur Seebergi mehaanikatöökojas Tallinnas. Aastatel 1911–12 juhtis ta oma venna Haapsalus asuvat tööstust.
Aasta hiljem asutas Voldemar Seeberg Märjamaale oma mehaanikatöökoja, kuid selle tegevus lõppes seoses alanud Esimese maailmasõjaga. Vene sõjaväe tegi ta läbi oskustöölisena. Aastail 1919–22 oli ta kaasosanik Tallinna paberossivabrikus Seeberg & Kirsch.
Peresidemed tõid Saaremaale
Esimesed ärikogemused Saaremaal sai Voldemar Seeberg Johannes Kingissepa raua- ja põllumasinate tööstuse juhina Marientalis. Olulisel kohal olid siin kindlasti peresidemed, nimelt oli Voldemar Seeberg 1920. aastal abiellunud Johannes Kingissepa (1865–1939) tütre Elsa-Anitaga (1899–1995).
1923. aastal hakkas Voldemar Seeberg juhtima Johannes Kingissepa töökoda. Marientalis asunud pikkade traditsioonidega töökoda tegeles väga erinevate metallitöödega, millest annab aimu 1923. aastal Meie Maas ilmunud kuulutus: Võetakse jälle tellimusi vastu, ainukeste proovitud nõuetele vastavate hobuse-rehepeksumasinate, tuulimasinate jne. peale. Tellimuse peale igasugu vase- ja malmivalamise tööd. Parandatakse igasugu masinaid: lokomobiile, saeveskeid, mootoreid, rehepeksumasinaid, autosid, mootorrattaid jne.
Tehakse igasugu sepa-, lukusepa-, mehaanika-, treimise- ja freesimisetöid. Autogeeniline metallide keetmine: igasugused katkised masinaosad (terasest, malmist, vasest, rauast) saavad kokku keedetud, ilma et oleks uut vaja valada või valmistada.
Nagu kuulutusest näha, ei olnud peaaegu ühtegi metallitööd, mida seal ei oleks tehtud. Väikses kohas ellujäämiseks ei saanud tagasi saata mitte ühtegi klienti.
Kuressaare tööstuselust rääkides väärib Marientali metallitöökoda kindlasti äramärkimist kui metallitöömeeste koolitaja. Nimelt said sealt väga paljud 1920. ja 1930. aastatel Saaremaal metalli- ja sepatööd teinud mehed oma esimesed töökogemused.
Oma äri
1930. aastate alguses metallitöö Marientalis hääbus. Johannes Kingissepp leidis endale uued huvid, hakates tegelema peamiselt põllumajandusega. Voldemar Seeberg aga metallitööd ei hüljanud. Oma rikkalikku teadmistepagasit ära kasutades alustas ta oma äritegevust. Mitmed vajalikud masinad ja tööpingid võttis ta kaasa Marientalist, kuid mitte ainult. Nagu kirjutab tolleaegne Meie Maa, seati uues töökojas sisse kahekordse summutajaga 5–6-hobujõuline naftamootor (tekitas vähe müra).
Seega olid varemalt tekkinud kartused, nagu võiks mootorimüra supelusrajoonis ebasoovitavaid tagajärgi anda, täiesti asjata. Töökotta üles seatud masinatest võiks nimetada rauakääre, millega oli võimalik lõigata kõiki rauasorte. Selliseid kääre üheski teises Saaremaa töökojas polnud.
Töökoja põhitoodang olid malmist kaevupumbad ja turbapurustajad. Kõik valamistööd tehti Tallinnas, kuid lukussepa-, treimis- ja sepatööd kohapeal. Kaevupumpade kvaliteeti näitab kas või see, et nende eest teenis Voldemar Seeberg mitmel näitusel esimesi auhindu.
Tegevuse lõpp
Oma tegevuse lõpetas ta 1940. aasta oktoobris, kuid veel sama aasta sees olid ettevõtte nimes toimunud väikesed muutused. Nimelt teatas ta 4. märtsil 1940. aastal kaubandus-tööstuskojale, et on oma nime muutnud [Vladimir] Seepereks, kuid äri nimetus on endiselt Voldemar Seeberg. Perekond Seepere põgenes 1944. aasta sügisel Saksamaale ja sealt hiljem USA-sse. Voldemar Seepere suri 3. jaanuaril 1972. aastal.