Hingedekuu mõtisklus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene ajal kiideti ja autasustati küll laudatöölisi, traktoriste, põllutöölisi, kes vaid suutsid ülemustele kuidagi silma jääda. Need inimesed, kes puutusid kuidagi kokku kiriku ja surnuaiaga, olid nii pisikesed, et ei paistnud teiste hulgast välja. Pean siin silmas kalmistuvahte, kes tegid oma rasket tööd südame ja andumusega. Olen lapsest saati külastanud Saikla Nõmme kalmistut ja kirikut ning seeläbi tuttav nende inimestega, kelle elutöö on tehtud seal.
Kalmistuvahi tööst ei räägitud
Oma lapseeast mäletan Olga Siimani, kes pärast oma ainsa lapse kaotust kolis Tartust tagasi kodusaarele ja hakkas tööle surnuaiavahina. Kuna tema kõige kallim aare puhkas siin maamullas, veetis Olga praktiliselt kogu päeva surnuaeda korrastades.
Et ta oli suur lillede sõber ja kohalik inimene, kes tundis paljusid, siis said korrastatud ka hauad, millel polnud enam hooldajaid. Ka Tartus elades oli ta huviks aiandus ja siin korraldas ta surnuaia välisilme täielikult ümber, istutades madala mage sõstra heki, mis kasvab siiani.
Olga ise oli juba vana, kuid tema mõistlikkus ja suhtlemisoskus oli see võlu, mis pani teda aitama, rõõmuga käisid inimesed Tumala metsast mage sõstra põõsaid otsimas ning neid hekiks istutamas. Kõikidel puhkas ju keegi siinses pühitsetud mullas. Pärast Olga surma oli tunda, et armastus selle töö vastu kadus ning amet kui niisugune oli mitu puhku inimeste käes, kes lihtsalt tegid oma tööd.
Hooldatud surnuaed
Nüüd on aga juba veerand sajandit olnud surnuaeda sisenedes tunne, et seal töötavad taas inimesed, kes hoolivad nii mullas kui mulla peal olijaist. Surnuaed on alati niidetud ja koristatud. Kuna kalmistul kasvab palju puid, on sügisene lehekoristus lõputu töö.
Kui suvi on ilus ja vihma parasjagu, kasvab rohi kiiresti. Mitu aastat on märkamatult maha võetud suuri ja vanu puid, mis varjavad valguse ja võivad murdudes hauakividele ohtlikuks saada. Surnuaed on saanud uue ilme, juurde on tulnud valgust ja avarust. See harvendus ei ole häiriv, see on toonud juurde päikest ja muutnud kalmistu veelgi ilusamaks.
Sageli on seal tööl kogu kalmistuvahi suguvõsa. Leida Eldemeel leiab alati oma töö kõrvalt momendi, et kalmistukülastajaga mõni sõna vahetada. Ta on nagu sipelgas pidevas liikumises. Abikaasa Kalju, kes eluaeg on hinge sisse puhunud ka kõige katkisemale telekale, raadiole, autole või muule masinale, on pidev abimees nii jõu kui ka tehnikaga.
Vaatab, et masinad rohuniitmiseks ning lehehunnikute koristamiseks oleksid korras. Alati tuleb appi Leida õde Aino ja nii nad töötavad. Pole olnud juhust, et matusepäeval ei saa haua juurde, sest tee on hanges, või oleks puudu tööriist haua kaevamiseks või korrastamiseks.
Kurikaelad tegutsesid isegi kalmistul
Vahepeal oli aeg, kus isegi surnuaiast varastamine polnud mingi patt. Nii kadusid ka tööriistad. Oli kordi, kus toodi kodust enda oma, kuid kalmistukülastaja seda ei teadnud.
Nüüd on jällegi käes aeg, kus kalmistuvaht Leida teab kadunukeste elulugusid ja ka seda, kas nende lapsed elavad kaugel või puhkavad mullas siinsamas või mujal. Ja nende hauad ei jää korrastamata.
Muru saab niidetud ja lehed riisutud, ikka näha, et on käidud. Minnes kiiruga lähedaste haudadele, märkame kohe, kui kalmistu on korratu või puuduvad seal viidad, prahipaneku võimalus, liiv või mis iganes.
Jäävad võõrale märkamatuks
Vähesed võõrad panevad tähele kahte väikesekasvulist koristustööga tegelevat naist ja meest, tänu kelle töökaile kätele ja lugematutele töötundidele on saavutatud see kord ja ilu.
Paljud on võrrelnud Saikla Nõmme kalmistut Saia kalmistuga just selle ilu ja korra poolest. Kevadel on veel haudadest vaba maa kaetud sinilille- ja ülasevaibaga, suveööl laulavad siin ööbikud ning talvel on puhas ja vaikne. Kalmistule minnakse rõõmuga, sest siin on ilus ja rahulik.
Jõululaupäeva õhtul särab kogu surnuaed küünlatulede valguses, samuti vana-aasta õhtul. On tunda, et siin hoolitakse kõigist ja kõigest. See töö, mis siin tehakse, ei ole oma suuruses rahaliselt tasustatud, sest armastust ei saa mõõta ja siin tunnetad armastust inimeste ja töö vastu. See on nende inimeste armastusega tehtud elutöö.
Selline mõte puges mulle pähe praegu, hingedekuul.