Iirimaad avastamas, omapäi ja lustides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Orissaare kiirabitöötaja Ingrid Holm ja tema sõbrad tegid tutvust Iirimaaga omapäi, ilma reisifirmade ja giidideta. Nad seadsid oma reisi eesmärgiks mitte kiirustada ja vältida kiirteid nii palju kui võimalik. Käia kohtades, mis teele ette jäävad, puhata ja tunda lusti elust ja sõpradega koosolemisest. Nad rentisid auto ja asusid avastama Iirimaad, teejuhiks sellel saarel elav ja töötav saarlanna Elis.
Enne kui Iirimaale läksin, mõtlesin üle, mida tahaksin seal teada saada ja vaadata. Tahtsin näha, kas sealsed surnuaiad on tõesti selline pikkade kiviristide rägastik, nagu filmides on nähtud. Tahtsin näha mägesid ja teada saada, miks nad paistavad lillakassinised, näha suuri ja vägevaid halle kivilosse, käia Dublini kuulsas looma- ja botaanikaaias ning suhelda iirlastega.
Malahide loss aastast 1175
Alustuseks sõitsime Malahide lossi, mis on olnud 1175. aastast Talbotite suguvõsa valduses. See oli suur ja võimas, rohelist luuderohtu täis kasvanud pargi ja avarate aasadega ümber majade.
Lossis elas ühe perekonna järglasi 8 sajandit, igal sajandil ehitati hoonele juurde mingi osa, mis oli sellele ajastule omaselt moodne. Lossis on oma vaim (Puck), kes ilmutab end siis, kui lossi elanike või lossi endaga on toimumas mingi muutus. 1974. aastal suri viimane lossis elanud lord ja loss pandi oksjonile. Siis ilmuski söögituppa küürakil kuju, kes käis ümber söögilaua ja kadus seinas oleva väikese ukse taha.
Vahetult lossi kõrval asub kalmistu, kus puhkavad kõik seal elanud lordid. Kuna Iirimaal kasvab tohutult palju luuderohtu, siis on iga puu tüvi mähkunud rohelusse ja väike salu kujutab endast umbekasvanud džunglit. Vanade majade seinad on kaetud luuderohuga.
Ka lossipark oli luuderohust ummistunud ning parajalt pime ega kutsunud eriti sinna ekslema. Seevastu avanes maja ees võrratu avarus, roheline aas ja vaade kaugele mäele. Palju peetakse Iirimaal hobuseid ja lambaid ning mustavalgekirjusid lehmi. Neid oli kõikjal näha, ka losside ümber.
Teel mägedesse sattusime liiklusummikusse
Wicklow’ krahvkond oma mägede ja Guinnessi järvega nende süles oli unustamatu vaatepilt. Sain teada, et mäed on sinakaslillad tänu seal õitsvale kanarbikule. Meile, tasase maa inimestele, olid mägijõed ja kosed vapustav vaatepilt.
Kuna liiklus on vasakpoolne, siis algul oli tunne, et raksame kokku esimese vastutuleva autoga, kuid õnneks harjusime sellega üsna varsti. Tee Wicklow’ mägedesse oli tõeline närvide proov, sest vahepeal oli see ääretult kitsas, justkui luuderohust katusega tunnel, kus mõlemal pool küljes kiviaed. Ilus ja huvitav, kuid autojuhile tõeline katsumus.
Politseid nägime õhtul, kui seisime Dublini lähedal kiirteel mitu tundi ummikus. Tee oli üleujutatud ja vett ei suudetud sealt isegi kolme päevaga täielikult ära pumbata, sest sadas vihma ja mägedest tuli vett pidevalt juurde.
Politsei juhtis liiklust, et kõik autod kiirteele tekkinud 100–150-meetrise järve, mis autol üle esimese stange ulatus, ikka tervetena ületaksid. Neli autot jäi siiski kesk vetevälja seisma, need tõugati kõrgemale abi ootama. Pumbad töötasid pidevalt, kuid asjata. Kohalikud ütlesid, et selline sadu oli viimati mitukümmend aastat tagasi.
Lääne-Iirimaal, kus aastas pidi sadama 300 päeva, oli eelmisel nädalal, enne meie saabumist olnud samuti tugev uputus ning paljud aasad ja karjamaad vee all. Imelikul moel ei olnud kiirteel ummikus kuulda mingit kisa ega vilistamist ja sõimu. Kõik ootasid vaikselt.
Mõlemal pool oli kiirteel kolm rida ja kui kõrvalrida liikuma hakkas, soovisid möödujad meile ilusaid elamusi edasiseks ja tuju ootamiseks. See kergitas meeleolu ning tegi pisut nalja.
Peab ütlema, et oma vaoshoituselt on eestlased ja iirlased küllalt sarnased, nähtavasti ka vihalt, sest mis kord truki alt pääseb, see on ka purustava jõuga. Lõuna- ja Põhja-Iirimaa vahel on vanast ajast nagin ja meile soovitati mitte minna Põhja-Iirimaale autoga, mil Lõuna number. Võtsime soovitust kuulda ega tükkinud pahandusi otsima.
Lund maha ei tule, kraadiklaasi näit alla +10 ei lange
Me ei näinud kogu Lääne- ja Lõuna-Iirimaal ühtegi kartuli- ega juurviljapõldu, kaks korda vilksatas ainult silt “New potatoes” (värske kartul).
Talumuuseumis oli juurviljapõlluke näidistega. Need olid kui vilus kasvanud, peetidel-kaalikatel vaksapikkused varred, millest heal juhul alles oktoobris-novembris võiks saaki loota. Samuti ei olnud näha lehmalautu ja heinahoidlaid. Selgus, et osas kohtades on kari väljas kogu aasta, sest lund maha ei tule ja temperatuur alla pluss 10 ei lange.
Talumuuseumis oli ka punasemustakirju ning valgemustakirju siga, tohutu suur must kukk, kana ja muid koduloomi. Põllutööriistad ei erinenud palju meie omadest.
Pudelite muuseumis tekitas nii mõnigi eksponaat toredat äratundmisrõõmu minevikust. Kentsakas oli see, et paljudes kohtades nägime tee ääres 4–5 meetrit suurt ja tõelistest maakividest aeda, mille vahel rauast sepistatud värav, teinekord ülemised tipud kullatud. Arvasime, et nüüd tuleb suur ja võimas loss, kuid oma imestuseks nägime läbi värava hoopis söövaid veiseid.
Paljud majad meenutavad väljast nagu väikest kindlust – sellised võimsad hallist maakivist ehitised. Nende väikeste kindluste juurde kuuluvad sageli uhked vägevad väravad, mille postide otsas on kujud (sageli lendutõusev kotkas), ka majade ümber, üsnagi väikestes aedades on palju ilutsevaid valgeid kujukesi, ja seda just eriti maakohtades.
Asulatevahelised kiviaiad on kaetud luuderohuga ja aia ääres õitsevad punased fuksiad, mis on suuruselt võrreldavad sirelitega. Väljaspool aeda kasvab metsikult kuldkaer, mis meil on nii kapriisne ega taha kuidagi kasvama hakata.
Iga aed on vaatamisväärsus
Kui tahta näha ainult ühte väga ilusat kohta, mis jätaks kustumatu mälestuse Iirimaast, siis tuleb külastada Powerscourti lossi ja aedu Wicklow’ krahvkonnas. Iga aed siin (neid on maja ümber mitu) kujutab endast omaette vaatamisväärsust. Itaalia aia rajamist, mida 100 meest tegid 12 aastat, alustati 1840. aastal.
Kui lossi ees seista, avaneb imeline vaade muruastmestikule, mis lõpeb purskkaevuga, ja kujudele selle ääres. Mõneti tuletab see meelde Peterhofi, kuid hall Powerscourti loss kõige selle toreduse keskel jääb massiivseks ja soliidseks oma ranguses.
Imeline on sealne liigirikas park, kus oli 6–7 meetri kõrgune rododendronipuu ja palju muid huvitavaid taimi, mida meil kasvatatakse lillepotis või -peenras, kuid seal annavad nad puu või vähemalt suure põõsa mõõdu välja. Väga huvitav ja ilus on Jaapani aed oma kujukeste ja imeliste erinevatel tasapindadel kasvavate taimedega.
Lossi aia ühes osas on lemmikloomade surnuaed. Lossi kõrval asub imeilus rosaarium, mis on rajatud esimese parunessi auks, kuid aastakümnetega saanud uusi ja ilusaid taimi juurde. Rosaariumile järgneb teinegi lilleaed, mis igal aastaajal paelub oma õiteiluga.
Aias kasvasid sirelipõõsa suurused hortensiad. Minu ümber oli kui sinakaslilla õitemeri. Lilleaeda raamib Iirimaale nii iseloomulik kivimüür, millest üle kõrguvad küpressitaolised sihvakad puud ja nende tagant paistab sinetav mägi. Vaade on imeilus. Lossi taga on suur golfiväljak, mis on samuti iseloomulik sellele kandile.
On see unes või ilmsi?
Ainulaadsed on Glendalough’ 6. sajandist pärinevad kivikatustega kabelid ja surnuaed nende kõrval. Kohe aia tagant algab mägi. Ilus vaade avanes Wicklow’ mägede rahvuspargis, kus sügaval mägede süles magas vaikselt tumesinine järv, mida toitis oma veega mäest alla langev vahutav kosk, mäeveerul jooksid hirved. See oli imeline vaatepilt. Jäi tunne, et kõige rohkem ilu ja imelist nägimegi just Wicklow’ krahvkonnas. Sageli tekkis küsimus, kas see on unes või ilmsi.
Kuna sõitsime ringi katse-eksituse meetodil, sattusime paljudesse huvitavatesse kohtadesse pooljuhuslikult. Nii juhtus meie teele ka Trimi kindlus, mis on ehitatud 12.–13. sajandil ning kujutab endast üht suuremat või isegi suurimat ja omalaadseimat Iirimaal. See on tõesti suur ja vägev kõigi oma tornide, müüride ja vallidega. Nii vägeva ehitise kõrval tunned end armetu putukana.
Jõudsime Moheri kaljudele. Kui vihma pidi seal sadama peaaegu iga päev, siis tugev ookeanituul puhub seal alati. Külm oli ja pisut jube ka. Süngevõitu. Imelik oli mõelda, et ka siin, tõesti ilma äärel, kaugel kõigest ja kõigist, elasid inimesed, kelle töö ja ka toit oli lindude püüdmine. Mäekülje sisse on ehitatud kolmekorruseline näitusesaal, kus tutvustatakse selle piirkonna loodust ja inimesi.
Samuti on seal kohvik vaatega kaljudele, et ka kehvematel, kes ronida ei suuda, midagi nägemata ei jääks. Seal oli küll tunne, et iga tuulehoog võib sind võtta ja ookeani visata ja sa oled üks väeti laast looduse meelevallas. Isegi itaallased, kelle kisa saatis meid igal pool, olid seal vait, sest suud ei võinud lahti teha – oli tunne, et tuul puhub sind kohe nagu palli lõhki. Seal tundus loodus kuidagi liiga karm ja kas külmast või aukartusest hakkasid hambad plagisema.
Sajanditevanune komme kõiki tervitada
Imestasime, miks meile pidevalt lehvitatakse. Selgus, et see on sajandeid vana iiri komme kõiki tervitada. Kuid nii see kui ka paljud teised ilusad kombed hakkavad siiski kaduma ja seda kohtab veel vaid maal üksikutes külades. Linnades võtab juba maad hoolimatus ja närvilisus, mille tõttu on Iirimaal hakanud juhtuma palju avariisid ja linnades on suure kihutamise ärahoidmiseks iga 200–300 meetri tagant “lamav politseinik”. Seda eriti elurajoonides, kus liigub palju rahvast ja jooksevad lapsed.
Järgmine päev märkasime kõrgel mäel suurt ja võimsat lossi ning avastasime endi jaoks Rock of Casheli – võimsa katedraali, mille alune maatükk oli kirikule kingitud 1101. aastal. Algul rajatud sinna ümartorn, sest ehitusmehed ei osanud nurki lappida! Ümartorni sissekäik oli maast 4–5 meetrit kõrgemal. Sinna roniti redeliga, mis enda järel üles tõmmati, et vältida viikingitest vallutajate sissetungi.
Meie olime koos ingliskeelse grupiga, kuhu oli sattunud ka hulk hispaanlasi või mingit muud tumedaverelist rahvast, kes said aru inglise keelest. Giidil, tüüpilisel punapäisel iiri poisil, olid aga keeled segi läinud ja inglise keele asemel hakkas kõlama itaalia keel.
Oi jumal, kuidas need hispaanlased röökisid ja vilistasid! Oli tunne, et nüüd murenevad need sajandeid seisnud müürid. Giid sattus muidugi paanikasse ja püüdis asjatult puldiga tabada mitu meetrit kõrgel lae all oleva teleka punast tuld. Mida rohkem giid punaseid jutte lae alla joonistas, seda valjemaks läks all röökimine, mis lõppes momendil, mil giid märki tabas ja hakkas taas kõlama ingliskeelne jutt.
Naersime, sest see oli tõeline etendus, mida nautisime, ning mõtlesime meile, eestlastele, ja ka venelastele, kelle temperament on kuuldu-nähtu kõrval lausa olematu.
Hea on jõuda koju
Kui lõpuks vaatasime Iirimaa vaatamisväärsuste kaarti, kuhu oli märgitud 94 objekti, siis nägin, et käinud olime me vaevalt kümmekonnas. Siiski olime väga rahul, sest nägime-kuulsime palju, ent mitte ka liiga palju, nõnda ei tekkinud peas segadust ja virrvarri.
Mõtlesin, et kuigi Iirimaal elab ja töötab palju eestlasi, on tavaline maanurga mees ikka kinni oma igapäevatoimetustes ja -muredes ning meie olime tema jaoks täielik eksootika. Püüdsime talle selgitada, kus on Eesti ja kutsusime teda külla, millest ta heldis pisarateni.
Hea on reisida, kuid sõites taas üle Väikese väina silla, tajud, et põues läheb kuidagi imeliselt soojaks, hingamine muutub sügavamaks ja tunned, et hea on jõuda koju, kus ootavad oma toimetused ja oma voodi.