Hoolimatus ei tule majanduslangusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga päev räägitakse või kirjutatakse kusagil inimlikkusest või selle puudumisest. Olen mõelnud, kust tulevad kalgid, teistest mittehoolivad inimesed, kes näevad ainult ennast ja oma probleeme.
Kas tõesti saab kõik selle ajada majandussurutise kaela ja sellega välja vabandada nii pere- kui ka koolivägivalla, segaduse ühistranspordiga ja pensionide maksmises.
Aeg muudab suhtumist
Eks me kõik tule oma kodust, saades kaasa selle alge, mis on idanema pandud just seal. Aeg on muutunud, sellega koos ka kahjuks mõned suhtumised ja inimesed. Minu lapsepõlves tutistati selle eest, et tegin kodus naabri vanamemme kohta inetu märkuse.
Kui juhtus külavahel mängides tüli tõusma ja ma koju kaebama jooksin, öeldi seal kohe, et pahade lastega pole vaja mängida, istu ja mängi kodus ja kõik. Kadus kaebamine ja virin tühja-tähja pärast. Kool ja õpetajad olid au sees. Nende kohta ei räägitud ühtegi halba sõna.
Juhtus sedagi, et vahel tundus hinne ülekohtuselt madal või karistus ilmaaegne, kuid kui seda kodus kurtsin, jäid vanemate suud lukku. Küllap omavahel asja ka arutati, kuid õpetajat ja tema tegu lapse ees ei arvustatud. Nüüd olen kuulnud, kuidas ema lapse kaebuse peale tema lohutamiseks kuulutab, et sellisest õpetajast ei tasugi midagi muud oodata! Tunnis tehakse kõike, mis pähe tuleb, õpetaja sõna on kui hüüdja hääl kõrbes ning õppimine jääbki tahaplaanile.
Lapse hing hoiti puhtana
Pea igas maakodus oli lastel aianurk surnult leitud või kodus surnud loomade ja lindude haudadega, millel olid pisikestest okstest või laastudest tehtud ristid. Sageli sai ema tagant lillepeenrast välja uuristatud ja hauale istutatud mõni lumikellukesesibul. Meil oli sõja ajal hobune surma saanud.
Jurka oli maetud põllunurka, haual tikripõõsas. Imestasin mõttes selle üle, et ka täiskasvanud mängivad, kuid nähes Iirimaal Powerscourti lossi lähedal lemmikloomade kalmistut dolomiidist tahvlitega, sain aru, et see polnud üksinda minu vanemate omapära.
Olen näinud lahastatud jalaga kanapoega, rääkimata suurematest loomadest, keda inimesed on kodus püüdnud ravida. Loomaarsti ju niisama tühise asja pärast tülitama ei mindud. Loomade kadumist laudast, verikäkkide ja liha keetmist seletati lastele sellega, et loomi peetakse inimeste toiduks.
Tavaliselt anti looma tapmise päeval lastele pikem luba külas mängida ja keegi vanemaist tuli neile järele siis, kui tapatöö tehtud.
Kassi- ja koerapoegade uputamist laste nähes ei toimetatud. Nood lihtsalt “kadusid” ära või olid kingitud kellelegi, kes vahepeal külas käis. Loomulikult sai selle muinasjutu tagapõhi kasvades selgeks, kuid ilus mälestus jäi ikka. Lapse hinge ei rikkunud kalkus ja surm.
Hädasolija üle ei irvitata
Iialgi ei tohtinud naerda haigeid ega vigaseid, kes teinekord nägid kentsakad välja oma oleku poolest. Minu vanaema sõnad olid, et iial ei tohi naerda ega järele ahvida kolme asja – vangirauad, sandikepp ja kerjakott. See tähendas, et ei tohtinud jäljendada liikumis- või rääkimispuudega või muidu armetuid inimesi.
Minu algkooli ajal oli õpilaste riietuse vahe küllaltki suur, olid ka paigatud rõivad või oli neil küljes mingi imelik lõhn.
Ka vangisattunut ei tohtinud naerda. Nad kõik olid mingil moel õnnetu saatusega inimesed ja neile tunti kaasa. Oli kaastunnet ja hoolivust üksteise suhtes. Kõigile, kes kaugemalt külla tulid, pakuti süüa, ja kui juhtus söögiajal tulema kas või naaber, kutsuti ka tema lauda.
Teenindaja olgu kannatlik
Mõni aasta tagasi kuulsin ühelt vanainimeselt, et haiglas olles hakkas tal ühel õhtul paha ja ta palus vererõhku mõõta. Noor, ilus ja muidu väga toimeks ja armas õde nähvas, et tema täidab vaid arsti korraldusi.
Tal oli sulaõigus, aga… Eks vanusega muutub inimene närviliseks, tüütuks endalegi, rääkimata teistest, aga kes meist ei vanane! Igaüks meist on vastuvõtlik nii heale kui halvale ja ainult üks sõna või pilk võib teha õnnelikuks terveks päevaks või tuua südamesse nukruse. Olen tähele pannud, et mõni klienditeenindaja on meeldivalt abivalmis ja toetav, teine hoolimatu.
Eks igal ajal on olnud inimesi, kel puudub suhtlemisoskus. Inimene iseenesest ei pruugigi halb olla, kuid tal on kärkiv kõneviis ja kehakeel, mis kohutab küsija eemale. Minu vanaema ütles, et sellised on hobuse seljas tehtud ja kukkudes pea ära põrutanud või olid häbijagamise ajal kodust ära.
Olen lehti lugedes mõelnud, et paljudes asjades nähakse suurte kogukondade muret. Kuid kui asi puudutab väheseid, siis on see võõras valu, millega ei taheta tegeleda. Aga ka üks on inimene oma murede, rõõmude ja soovidega. Tähelepanu peaks jaguma temagi jaoks.
Sõnal on alati kaalu!
Praegu on kuum teema puudega inimeste pensionid. Õnneks mind asi veel ei puuduta, kuniks, ei tea.
Kõige selle asja juures riivas kõrva ministriproua ütlemine riigikogu puldist, et tema vanemad ja poeg on saanud ebameeldiva elamuse seoses pensionide maksmise hilinemise probleemiga. Kas tõesti tema, noor ja kõrgepalgaline naine poleks võinud öelda, et tal on kahju ja häbi nende inimeste ees?
Teine aps tema õigustuses oli see, et kui temal ühe kuu palk saamata jääb, siis otsib ta abi oma pensionäridest vanematelt!
Kui paljudel meist on tema palga väärilist sissetulekut ja kui paljud meist ruttavad kohe pensionärist vanemate rahakotti puistama? Minul oli häbi seda juttu kuulata.
Kunagi ütles üks minu tuttav, kes oli kogemata teretanud täiesti võõrast inimest: “Astun kergelt, teretan kärmelt.” Tõesti, hea sõna, hooliv ja soe pilk, need pole arvel ja neid ei maksa kellelegi keelata, sest need ei maksa midagi, kuid jätavad sooja tunde südamesse ja kogu päevaks hea meeleolu. Ärme oleme kitsid headust ja hoolivust välja näitama, seda on ju meis kõigis.