Ronald Harwoodi «Kontsert diktaatorile» kukkus lavastaja Urmas Lennukile sülle üsna ootamatult.
Haakrist, varemed ja miljon punast kinga Vanemuises
6. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle algul lavastama pidanud Georg Malvius vangerdati Vanemuise suurde majja «Mary Poppinsit» lavastama ning nii ongi alles augustis Vanemuise draamajuhina ametisse asunud Lennuk kiirreageerijana 1946. aasta Berliini lavale toomas.
Kiired ajad hinnaalandust tegema sundinud pole. Harwoodi tekst on küll lihtsama ja inimlikuma vormi saanud, kuid ei jäta sellega muljet vaataja alahindamisest. Pigem on tõsist lugu osatud mängulisemaks vormida ning psühholoogilisest thriller’ist on saanud suures osas päris leebe kõrvaltvaade tõsisesse teemasse.
Siiski mitte liiglihtsustatud ja peeneksjahvatatud kontsentraat, vaid aus ja otsekohene, publikuga kui võrdväärse partneriga suhtlev lugu. Harwoodi tekst põhineb eelkõige faktidel, lisades neile emotsioonid. Lennuk hoiab faktid alles, kuid võimendab emotsioone veelgi, mängides oskuslikult draama ja komöödia piirimail, mõlemal poolel kindlalt pinget hoides ja juurde kruvides. Komöödia on siiski kindlalt kõrvalosatäitja rollis, kuid aitab õigetel hetkedel helgust hoida ja pimedusse valgust heita.
Lavastuse keskmes püsib kindlalt, hetkekski valgusvihu eredaimast punktist väljumata Aivar Tommingase kehastatud major Steve Arnold, natsikuritegude uurija, kes oma isikliku traagika varjust ihkab tõestada maailmakuulsa dirigendi Wilhelm Furtwängleri süüd. Tommingas mängib sirgjoonelist ja jalge alla tallatavast laibareast mittehoolivat sõjard-ametnikku mõnuga, luues tegelase, keda üllast eesmärgist hoolimata on ülilihtne vihata, ning muundades selle tegelaskuju lavastuse lõpuks traagiliseks ohvriks, kellele lihtsalt peab kaasa tundma, tahad sa seda või mitte. Pigem ei taha, aga valikut ei jää.
Muidu üsna sirgjoonelises loos annabki Arnoldiga seonduv enim võimalust mõelda ja mõistatada. Mustmiljoni punase kingaga kildhaaval paljastuv, lõpuni mitte päris avaldatud liin töötab lavastuse raamistikuna ning annab ka vajalikku hingetõmbeaega tegelaskujude üsna lärmakate dialoogide vahel.
Jüri Lumiste Furtwänglerina on Tommingale vääriline partner, kahekesi koos luuakse lavastuse eredaimad tulevärgid, mis vaatajat algusest lõpuni oma haardes hoiavad. Lumiste tegelaskuju annab samuti ruumi emotsioonidega mängida, kuigi ehk mitte päris major Arnoldiga võrdsel skaalal. Kahe hiiglase jõukatsumise taustal teeb hiilgerolli ka Marika Barabantšikova, kelle kehastatud Emmi oma tragikoomilise ahastusega töötab fantastilise tasakaalustajana ja pingeleevendajana.
Näitlejatööde võimendusena töötab oskuslikult kaasa Ellen Cairnsi lavakujundus, mille eest võib ilmselt osaliselt tänada ka lavastusega varem seotud olnud Georg Malviust, kelle kauaaegne koostööpartner Cairns on. Lihtne, kuid selle võrra mõjuvõimsamgi kujundus toob välja sõja laastamistööd, tehes seda aga varjatult ja esiletükkimatult. Varemed ja haakristid ei hakka esmapilgul nii väga silmagi, kuid annavad vaikselt, aga kindlalt lavastusele oma rusuva meeleolu.
Rusuvust on lavastuses siiski vaid täpselt nii palju, kui teemakäsitluseks tarvis, ei grammigi rohkem. Sõda on läbi, oma sügavad jäljed küll jätnud, kuid koledused on möödas ja nüüd tuleb tegeleda vaid tagajärgedega.
Oskuslikult mängitakse välja sõjaaja mälestused ja tragöödiad, välja tulevad läbielatud dilemmad ja vastusteta küsimused. Kas muusikat ja poliitikat saab täielikult lahutada? Kas natsirežiimi all elav rahvas on parimat muusikat väärt?
Küsimused jäävadki ühese vastuseta, ja õige ka. Mõtlemiseks jäetakse ruumi küllalt, segaseks samas liialt palju ei jäeta. Ning kui laval olevast püstolist pauku ei tulegi, siis jääb ka see vaataja enese mõelda, kas pauk pidi olema või mitte. Keeruliste küsimuste ja olukordade vahelt on Lennuk üles leidnud lihtsad inimesed ning jutustab nende lihtsaid lugusid veenvalt ja enesekindlalt.
Napi ajaga, mis Urmas Lennuk lavastusega töötanud on, on ta trupi hästi ja hingega tööle saanud ning jõudnud tekstist täiesti töötava ja oma elu elava lavatükini. Ei ole üldse tagasihoidlik saavutus.
Uuslavastus
Psühholoogiline thriller
«Kontsert diktaatorile»
Autor Ronald Harwood. Tõlge Kalle Hein. Lavastaja Urmas Lennuk. Kunstnik Ellen Cairns. Valguskujundus Andres Sarv.
Osades: Jüri Lumiste, Aivar Tommingas, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Robert Annus, Rein Pakk
Esietendus 3. detsembril Vanemuise väikeses majas