Mis on meile püha?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Üks kalmistukülastus pani mind mõtlema asjade üle, mida peame enda jaoks pühaks. Juba jupp aega olin võtnud hoogu, et viia lilled inimese hauale, kes minu nooruses mängis tähtsat osa minu iseloomu kujunemisel.

Maalaps nagu olin, ei suutnud ma teinekord enda eest seista ja siis ütleski see naine, et löö selg sirgu ja kui sind narritakse, anna vastu, ära mängi tossikest. Sellest on elus olnud palju abi – oskus enda eest seista, õigel ajal rääkida ja õigel vaikida on suur kunst. Selle õpetuse tänutäheks viisingi ta kalmule lilled.



See surnuaed on küllalt vana, suurte puude ja võimsate kiviplaatidega, mis tähistavad parunite ja muu härrasrahva kalme. Enne mind seisis üks auto kalmistu värava taga. Autost väljudes kuulsin valje laste kilkeid ja jooksumüdinat. Olin kergelt jahmunud, sest meenus oma lapsepõlv ja vanemate manitsus, et surnuaias ollakse tasa, sest kui keegi ka kodus uinub, siis liigset kära ei tehta. Siinolijad aga tahavad kõik rahu. Üle haudade ei tohtinud astuda, selleks on teerajad olemas ja surnuaiast midagi kaasa ei võetud. Vanad ja tarbetuks muutunud asjad pandi kohapeal prügihunnikusse.



Õppetund eluks ajaks


Meie kodukalmistu kaskede all kasvas palju maasikaid. Olin umbes 4–5 aastane, ema korrastas vendade haudu ja mina jalutasin niisama ringi, kui märkasin ahvatlevaid suuri ja valmis verevaid marju. Ununesid kõik käsud ja keelud, ning ma sõin neid maasikaid niipalju kui kõhtu mahtus. Õhtul jäin raskesti haigeks.



Oksendasin mitu korda, tõusis kõrge palavik ja vanemad olid väga mures. Siis rääkisin hädaga ära, et sõin surnuaias maasikaid, mille peale ema ütles, et see oli küll pahasti, need olid ju väikeste vendade ja kõigi teiste maamullas puhkajate omad. Kodus ei söö ju keegi ära magaja toitu, vaid see hoitakse alles.



Olin väga kurb ja õnnetu, kuid õppetund seisab siiani meeles. Surnuaia veel tühjas osas, samas, kus on maasikad, kasvab pea igal aastal ilusaid kukeseeni. Vahel on neid nii palju, et maa on kollane, kuid juba nende peale vaadates meenub ema jutt ja klimp kerkib kurku. Ei kummardu ma neid korjama ega suudaks ka süüa.



Surnuaed on püha


Laste tralli ja kilkamist pealt kuulates imestasin omaette, et kas tõesti on vanal haudu täis surnuaial võimalik nii joosta, et ükski kalm ei jääks jalgu. Võitlesin uudishimuga minna lähemalt vaatama, millised on nende lastega koos olevad täiskasvanud, sest auto seisis ju värava taga. Samas tundsin, et olin järsku tüdinud, väsinud ega tahtnudki midagi näha, sest äkki oleksin neid inimesi tundnud. Ma ei läinud isegi kaevu otsima, et vaasi vett võtta, vaid asetasin lilled niisama hauale ja astusin surnuaia väravast välja.



Asi läks mulle hinge ja kohtudes tuttavatega, rääkisin kuuldust, sest puud, põõsad olid varjanud nähtava. Tuttavad muigasid ja ütlesid, et oleksin pidanud jumalat paluma, et lapsed hauakive ümber ei jookseks, sest lapsele peale kukkudes võivad need viga teha. Tõepoolest, selle peale ma ise kohe ei tulnudki.



Räägitakse vandaalidest, kes öösiti käivad kalmistutel lõhkumas ja lagastamas, aga arvan, et lapse kasvatamine hakkab pihta ikka päevaajal ja maast-madalast. Ma ei usu, et need inimesed, kes lastega koos olid, laseksid neil joosta oma lähedaste kalmudel ja küllap on neil veel midagi muudki püha, mida ei tahaks lasta võõral rüvetada.



Leian, et surnuaed on ja jäägu pühaks paigaks ja rahulaks kõigi jaoks, sest igas neist puhkab oma viimast und nii täiskasvanuid kui lapsi ja uinujaid me ju ometi segada ei taha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles