Salava – kalafestival, muinastuli ja fotokonkurss
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reede õhtul kogunes Papissaare sadamas merekultuuriselts Salava ja õhtu kujunes lausa kolmeosaliseks – kõigepealt tutvusime OÜ Papissaar tööga, siis degusteerisime kala seitsmes erinevas variandis ja õhtu lõppes väikse lõkkega Kiirassaare endises kalasadamas.
“Täna pakendame esimest päeva kilu. Kala on pool tonni ja selleks kulub 4–5 tundi aega,” tutvustas oma firma tööd Jaan Köster. Viis noorikut nokkisid laua taga kilusid karpidesse ja vastasid arvukatele küsimustele: kas seda tööd mehhaniseerida ei saa, mitu grammi karpi mahub, kui palju komponente on kiluvürtsis, miks neid karpe veel pesema peab jne?
Kõikidele küsimustele saime ka vastused ja nägime, kuidas sünnib firma populaarne preserv Tallinna kilud. Ringkäik jätkus Papissaare lestasuitsutsehhis.
Kala seitsmes variandis
Loomulikult saab kala töödelda pea seitse korda seitsmes variandis, kuid meie saime degusteerida suitsulesta ja kilu, räimi õlis, pastana ja marinaadis. Osa kalatooteid olime kodust kaasa toonud, osa poest ostnud ja muidugi toodi lauale Papissaare toodangut. Ilus õhtu, maitsvad kalad, lustakas seltskond, mida veel tahta. Rääkisime Kiirassaare sadamast, kalapüügist, vahetasime mereandide valmistamise retsepte ja vaagisime seltsi sügisesi ettevõtmisi.
Papissaarest suundusime teise, kahjuks endisse sadamasse Kiirassaarde. Nõukogude ajal randusid siin kalapüügikakuamid ja kalurid andsid kala maale. Kui Vilsandi rahvas Saaremaale tuli, siis tehti seda just selle sadama kaudu. Kunagine kihav elu on siin aga minevikumälestuseks saanud. Veed on maas, inimesed läinud, sadamas on veel vaid aimu endisest hiilgusest, ent kaunis merevaade laidudele ja kahesaja-aastase Vilsandi majaka usalduslikult plinkiv tuli muutsid meie õdusa õhtu veelgi mõnusamaks.
Väike lõkketuli peegeldus meres ja tuletas meelde, et mitte alati pole meri olnud nii usaldusväärne, nii vaikne ja lahke. Meiegi järgmine üritus toimub kuu aja pärast Toomalõuka rannas, et mõelda neile, kes jäid merre viisteist aastat tagasi Estonia katastroofis.
Kestab Salava fotokonkurss
15. veebruaril 2008 väljakuulutatud fotokonkurss “Meri on, meri jääb...” kestab 1. novembrini 2009. Fotod võib anda seltsi juhatuse liikmete kätte või saata mulle aadressil: Urve Vakker, 93 301 Lümanda, Saare maakond; e-post vakkerurve@gmail.com .
Pildistada võib kõike huvipakkuvat, mis on seotud merega. Kuna Salava fotokogusse on neljalt eelmiselt konkursilt kogunenud ilusaid ja emotsionaalseid hetki, pilte laevadest, sadamatest, inimestest, siis seekord tuleb jäädvustada merelisi objekte ja kirja panna lugu selle juurde. Näiteks pildistades paati, tuleb kirjutada juurde ka selle paadi lugu – kelle paat, kus ja miks pildistatud jne.
Tekst pildi juurde peab ära mahtuma A5 lehele (pool tavaleheküljest). Kui on soovi, võib pikema teksti lisada eraldi kaaskirjana. Tekstideks võivad olla legendid, vanarahva uskumused, teadmised, perekonnakroonika – mis iganes. Tekste võib saata ka eraldi, e-postiga.