Pakasest, lumetõrjest ja ilmaennustustest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Nüüd on meid juba pikemat aega selle külma ja lumega harjutatud ning mustlase hobuse viisi hakkame ehk ka juba harjuma. Alguses oli ikka hirm küll, sest teed olid umbes ning külavaheteed ja talude juurde suunduvad teejupid seisid mõnes vallas mitu päeva kinni.

Oma töö tõttu sain minagi läbi elada selle, kuidas kiirabiauto kinni jääb, ja seda masinat inimene juba naljalt välja ei lükka. Autos oli aga väga raskes seisundis haige kanderaamil ja me olime lausa õuduses, et inimene läheb meil käest koduukse ees, sest just seal me kinni jäimegi. Õnneks sai meie brigaad siiski omal jõul välja, kuid teisel vahetusel tuli kasutada päästeteenistuse abi.



Kiirabiautoga kannapööret ei tee


Aastast aastasse on ikka üks ja sama probleem, et majade juurde aetakse veel tee lahti, kuid auto ringikeeramiseks mingit platsi ei tehta. Sageli on traktor lahti lükanud vaid pika ja kitsa külavahetee, siis tõstnud saha üles, teinud kannapöörde ja lahkunud. Kiirabiautoga aga kannapööret ei tee ja nii olemegi suures hädas.



Teine mure on taludega, mis asuvad külavaheteest eemal. Mõne valla traktorist on võtnud asja sõna sõnalt ja lahti ajanud just nimelt külavahetee, kuid mitte talu juurde. Inimene suudab lahti kaevata küll oma õue, kuid 10–20 või enamgi meetrit maad külavaheteeni paksu lumega enam mitte. Paraku on külades palju vanu ja tõbiseid inimesi, kes selles suhtes juba oma napi jõu tõttu hätta jäävad.



Igas külas peaks siiski olema vähemalt üks selline plats, kus auto, ka küllalt suur ja kohmakas kiirabiauto, saaks ringi pöörata. Päevaajal näed siiski veel midagi, kuid öösel pimedas on päris suur mure ja häda ning jällegi on kõige suuremaks kannatajaks haige inimene.



Linttraktoriga haige juurde


Seda teede lahtiajamise probleemi mäletan juba oma noorusest, kui töötasin Kärlal ja mul oli väljakutse Sauverre Anepesa külla. Tee oli linttraktoriga küll lahti aetud, kuid mulle kolhoosist väljakutseteks lubatud auto kast oli laiem kui hangedevaheline tunnel. Ees ootas aga haige.



Ega olnudki muud, kui istusin autost ümber linttraktorisse ja läksime. Põnev oli, aga õudne ka, sest linttraktor oli kompaktne ja hangest üles minnes oli tunne, et nüüd kukub kohe selili, ja alla tulles, et kohe kukud läbi akna välja traktori ette. Haige sai abi ning siiani meenutan seda ja paljusid teisi väljakutseid soojusega. Inimesed olid väga mõistvad ja vastutulelikud.



Usu seda, mida näed ja tunnetad


Ilmaennustus ajas mind ühel hommikul tõsiselt muigama. Mul juhtusid korraga lahti olema nii telekas kui ka Kadi raadio. Telekas näidati, et Saaremaal on 0 kuni –4 kraadi külma ja sama kinnitas ka Kadi raadio. Läksin oma kraadiklaasi vaatama. Seal seisis –10.



10. jaanuari ööl, kui pidigi olema väga külm, oli meil kiirabiväljakutse, viisime haige Kuressaare haiglasse. Niiviisi sõitsime läbi suure osa Saaremaast ja kuna autos oli termomeeter, mis näitas välistemperatuuri, siis jälgisime seda. Orissaares oli kella kahe ajal öösel –16, Tumalast Pöideni –22, sealt edasi külmakraadid veidi langesid, kuid Kangruseljal Lõve sillal oli jälle –22, sealt algas jälle soojenemine ja linnas oli vaid –16.



Niisiis peab ütlema, et Saaremaa on üks suur maa ja siia mahub palju erinevaid inimesi ja ka erinevat ilma. Vanarahva tarkust meenutades ei saa ikka uskuda muud kui oma silmi, kõrvade kaudu kuuled selget valet. Soovin kõigile sellel külmal ajal arupärast kütmist, et sellega üle ei pingutataks ja häda ei sünniks, ning palju tervist ja jõudu, et see külm ja haigusterohke aeg vastu pidada, ja rõõmsat kevadeootust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles