Iga oskus kulub marjaks ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et iga uus on unustatud vana, ja tõsi ta on. Praegu on jälle päevakorda kerkinud idee sugude lähendamisest koolis ning poiste ja tüdrukute ühise tegevuse arendamisest.
Sellega seoses meenus mu oma kooliaeg. Lõpetasin keskkooli 1970. aastal. 2. klassis õppisid nii tüdrukud kui ka poisid tikkimisvõtteid, pisteid, kudumist ja heegeldamist. Tüdrukud kudusid endale kindad, sest sokikand oli veel raske teha, poiste tööks oli salli heegeldamine.
Kõik õppisid kõike
Minu ja küllap ka paljude teiste töös osalesid virgalt ka ema või vanaema, sest õppimise kõrvalt tahtis laps ka mängida ja nii nappis antud ajast. 5. klassis tikkisime ja pilutasime kõik koos. Kes tegi endale liniku, kes diivanipadja või vaiba. Mul on üks rüiuvaip siiani alles. Poisid tikkisid nõelapadja.
7. klassis osad aga vahetusid ja tüdrukud hakkasid koos poistega tegema puu- ja plekitööd. Kõik tegime pildiraami, prügikühvli, osa tüdrukuid tegi linnupuuri. Tüdrukutel oli valida, kas treida küünlajalg või kaardikepp. Minul tuli prügikühvli asemel välja keere ja hirmus plekist soperdis, mida poisid muidugi naersid, ja mis pärast hindamist kohe tagantkätt kolinal prügikasti lendas. Linnupuur ja küünlajalg saadeti aga näitusele, kust need imelikul moel kaduma läksid, pildiraami nägin mõne aasta eest kusagil sahtlinurgas.
Osa tüdrukuid treis kaardikepi ja võib-olla on ka see mõnel kusagil veel olemas. Poistel tulid ikka ilusad asjad välja ja nende kaardikepid võeti koolis õppevahendina kasutusse.
8. klassis õmblesid tüdrukud endale suveks kleidi ja sellega meie tööõpetus lõppes. Keskkoolis enam neid tunde polnud. Ei mina ega ükski mu klassiõde pole kahetsenud, et meid õpetati haamrit käsitsema. Nii mõnelgi on see oskus hiljem marjaks ära kulunud.
Puutöö sai käppa
Nooruses mõtleb igaüks oma tuleviku ilusaks, õnnelikuks ja rikkaks, kuid paraku teeb saatus oma korrektiivid. Minu pojad meenutavad siiani, kuidas me koos linnupuure kokku klopsisime. Seni kui poisid kasvasid, suutsin laudas ise hädapärased puutööd teha: teha ja parandada loomade sulud ja sõimed heinte jaoks. Need polnud sugugi viletsamad kui mõne kobakäpast mehepoja tehtu.
Juhtusin kunagi kuulama raadiosaadet endisest kaugsõidukaptenist, kelle hobiks oli kudumine. Selgus, et seda ametit on harrastanud mitmedki kaugsõidumeremehed. Asi sai alguse praktilisest vajadusest. Meil ei müüdud tol ajal mohääri, aga see pehme ja kohev lõng oli naiste hulgas väga popp. Seda tõidki kaasa peamiselt kaugsõidumeremehed nagu krimpleenriietki. Lõnga võis tuua aga ainult väikeses koguses enda tarvis, kuid valmis kudumitele piirang puudus.
Meremehed tikkisid ja kudusid
Nii hakkasidki mitmed mehed kuduma lõnga pikkadeks sallisorinateks, kuid karvast lõnga on hiljem kole tüütu ja raske harutada. Pealegi kaotab lõng sellise katkumisega oma väljanägemise. Pika ja üksluise soolika kudumine tüütas ka mehed ära ja nii hakati otsima mustreid ning proovima kududa kampsuneid, veste, isegi sokke.
Algul jättis kvaliteet küll soovida, kuid harjutamine teeb meistriks. Nii kujunes meeste hulgas välja oma tutvusring, kes sadamates vahetas mustreid ja muljeid. Naised olnud alguses küll pisut jahmunud, kuid hiljem hakanud juba ise kodust mustreid kaasa andma. Nii oli mees merelt tulles alati väga oodatud ja seda juba mitmel põhjusel. Mehed aga leidsid, et kudumine rahustab närve ning on hea ja lõõgastav ajaviide kodust kuude viisi eemal olles. Too mees oli siis juba merelt ära, kuid kudus ka kodus, sest töö oli meeldima hakanud ning naine ja tütar andsid üha uusi tellimusi.
On mehi, kellele meeldib tikkida. Orissaare mees Harri Aer tikkis oma eluajal kümneid vaipu ja seinapilte. Üks ilusam kui teine. Kõik asjad, mis muidu võiksid huvitavad olla, tekitavad sundusega kaela panduna aga trotsi ja vastuhakku. Küllap on nii ka selle tüdrukute ja poiste osade käsukorras vahetusega. Samas on selge see, et ega ükski oskus leiba küsi, pigem annab, ja keegi ei tea, millal võib seda elus äkki vaja minna. Nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Kõik on vaid ajahõlma vajunud vana meeldetuletus.