Ühendmuuseumi riskid ja mõjud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Saaremaa muuseumil täitub sel aastal 145 aastat asutamisest. Kogu selle aja vältel on ta tegutsenud iseseisva subjektina, kogudes, säilitades ja tutvustades oma muuseumikogu ning teenindades kohalikku rahvast ja Saaremaa külalisi. Muuseumil on tekkinud oma identiteet ja kaubamärk.

Seoses märkimisväärsete euroinvesteeringutega ootavad muuseumit ees keerulised, aga lootusrikkad ajad. Käesoleva reformi valitud peasuund, mille eesmärgiks on maakonnamuuseumid organisatsiooniliselt ja ka sisuliselt unifitseerida, on väär. Tundub, et selle läbiviimisel kaotab kõige enam suurim ja edukaim maakonnamuuseum – Saaremaa muuseum –, sest ühtlustamise juures on ilmne, et asjad hakkavad liikuma aritmeetilise keskmise suunas.



Arvamust avaldama sundis mind asjaolu, et nn ühendmuuseumi põhimäärus koos seletuskirjaga saadeti 3. veebruaril omavalitsustele, mille territooriumil muuseumid registreeritud on, ja maavalitsustele kooskõlastamiseks. Kuigi ministeerium väidab, et nüüdseks on põhimääruses sügisesega võrreldes maakonnamuuseumide nõudmisi arvestatud, on tegemist siiski vaid kosmeetiliste parandustega.



Järjekordne näide tsentraliseerimisest


Käesolev maakonnamuuseumide liitmine tsentraliseeritud ühendasutuseks on järjekordne näide otsustusõiguse koondamisest tsentrumisse. Riiklike järelevalve, hoolekande jm seesuguste unifitseeritud institutsioonide puhul on see mõistetav. Muuseum ei ole aga bürokraatlik riigiasutus, vaid mitmetahuline loominguline organisatsioon. Kahjuks on enamik seni läbi viidud tsentraalseid reforme saanud ägedat kriitikat muuhulgas ka riigikontrollilt.



Ühendmuuseum pole eelnõu kohaselt katusorganisatsioon, mis ühendab eriilmelisi regionaalseid mäluasutusi, vaid tavaline unifitseeritud, ehkki geograafiliselt hajutatud struktuuriüksustega teenindusasutus. Põhimääruse järgi on peadirektoril sisuliselt piiramatu otsustusõigus. Muuseumidel puudub kindlus ja arusaam, millisteks toiminguteks ja kui suures ulatuses otsustusõigust alla delegeeritakse. Samuti puuduvad ühendasutuse tööd reguleerivad muud dokumendid. Reformi algatamisel tuleks selle subjektidele esitada täielik dokumendipakk.



Mugavusreform

Reformi teostatakse maakonnamuuseumide tahte vastaselt. Tegemist on ministeeriumipoolse mugavusreformiga, mille eesmärgiks on juhtimise tsentraliseerimine ning vastutuse ja otsustamise delegeerimine teisele tasandile. Tugiteenuste koordineerimiseks on maakonnamuuseumid oma ettepaneku teinud, mida kahjuks ei arvestatud.



Senised maakonnamuuseumid kaotavad iseseisva riigiasutuse staatuse. See piirab oluliselt nende tegevust õigusliku subjektina (lepingute sõlmimine, rahaliste vahendite kasutamine, koosseisude kinnitamine jms), mis Saaremaa muuseumi kui suure muuseumi puhul on tõeliselt pärssiv. Eriti suveperioodil, kui on vaja teha kiireid otsuseid.


Suhtlemine riigi kui omanikuga muutub tunduvalt kohmakamaks. Põhimääruse eelnõus puuduvad punktid, mis kohustavad peadirektorit oma tegevuses ja otsustes järgima asutusesiseste juhtimisorganite (direktorite nõukogu) ja struktuuriüksuste (maakonnamuuseumid), kohaliku ühiskonnaga sidusust tagavate organite (muuseumide nõukogude) seisukohti.



Puudub iseseisev eelarve. Kuigi Kuressaare linnavalitsusele ja Saare maavalitsusele kooskõlastamiseks saadetud nn ühendmuuseumi põhimääruse § 13 lg 3 sätestab ühelt poolt omatulu jäämise maakonnamuuseumile, mööndakse siiski, et direktorite nõukogu ettepanekul on selle ümberjagamine võimalik (samale viitab ka § 7 lg 4). Arvestades reformi senise läbiviimise meetodeid, ei ole midagi välistatud. Kuna Saaremaa muuseumi ülevalpidamine ja investeerimisvõimekus põhineb suuresti omatulul, on risk väga suur.



Pärsib initsiatiivi

Omatulu kontrollimise ja kasutamise hägustumine pärsib muuseumide initsiatiivi. Iseseisva eelarve puudumine ja otsustusõiguse hajutamine tekitab kindlasti probleeme Kuressaare kindluse europrojekti (kestab 2015. aastani) läbiviimisel. 2010.–2013. a peaks sellele lisanduma veel teinegi projekt ”Korsi talumuuseumi rajamine”.


Koondumine ühtsesse tsentraliseeritud ja unifitseeritud süsteemi (ühtne teadus- ja kogumispoliitika jms) seab ohtu muuseumide identiteedi ja sidususe kohaliku kogukonnaga. Tagamaks regionaalsete muuseumide sidusust kogukonnaga, peavad nad põhitegevuste valdkonnas omama selgepiirilist otsustusõigust piirkondlikul tasandil.



Saaremaa muuseum oma viie filiaaliga on juba liitmuuseum. Ilma kindla otsustusõiguseta on selle kogumi juhtimine ja majandamine raskendatud. Seega võiks maakonnamuuseumide filiaalid allutada liitmuuseumile otse. Käesoleval aastal on maakonnamuuseumide tegevuskulud kokku (ilma investeeringuteta) 28,170 milj krooni, sellest riigitoetus 25,025 milj krooni. Uue juhtorgani ülalpidamine nõuab meie arvestuste kohaselt vähemalt 5 milj krooni. Kui see on lisaraha, on huvitav, et seda ei taheta rakendada praeguse süsteemi tugevdamiseks ja ergutamiseks.



Peadirektoraadi paigutamine Tartusse muudab oma kauguse tõttu juhtimise eriti keeruliseks ja kalliks. Suurte linnade keskusena eelistamine tuleneb muidugi mõtteviisist, et võimekad juhtfiguurid ja spetsialistid ei soovi perifeerias elada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles