Saarlasena avatud ülikoolis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal olen kuulnud siit-sealt arvamist, et Tartu ülikoolil olevat vaid üks viga – nimelt see, et ta asub Tartus. Või siis sedapidi, et kahju, et Tartu ülikool pole Kuressaares, nagu olevat hiljuti maininud Kuressaare linnapea Urve Tiidus.
Kõiki neid ütlemisi kuuldes olen varem hämmeldunult õlgu kehitanud, sest kui üks ülikool on juba aastasadu olnud ühe koha peal, kuidas siis selle peale üldse tulla, et selle üle kurta. Mõtlesin nii, kuni ühel päeval leidsin ennastki sama mõtet mõlgutamas...
Saarlase valikud
Kui saarlane tahab kõrgharidust omandada, siis tuleb tal enamasti teha valik mandril asuvate kõrgkoolide vahel. Seda valikut tehes on palju aspekte, mida arvesse võtta. Esiteks muidugi soovitud eriala olemasolu, aga selle kõrval ka kõik muu praktiline asjakorraldus, mille puhul mängib suurt rolli seegi, kus ülikool puhtgeograafiliselt asub. Äsja gümnaasiumi lõpetanud noored kolivad ülikooliõpingute ajaks mandrile. Mida peaks aga tegema täiskasvanud õppija, kellel töökoht ja kodu saarel, aga kes ka tahaks ülikoolis käia?
Vastus on suhteliselt lihtne – asuma õppima avatud ülikoolis ehk kaugõppes, nagu seda vanasti nimetati. Otsus ei pruugi tulla kergelt, sest arvestama peab nii aja kui ka rahaga, ning esimesed küsimused ülikoolile on: mis maksab ja kui sageli tuleb kohal käia? Õnneks on ülikoolide veebilehtedel kõik kenasti kirjas ja näiteks Tartu ülikool lubab, et avatud ülikooli tudengite õppesessioonid toimuvad kuni kaks korda kuus nädalavahetustel. Praktiline saarlane võtab seepeale välja kalkulaatori ja veendunud selles, et kaks korda kuus Tartusse sõitmine konti ei murra, julgeb otsustada TÜ kasuks.
Kõik pole nii, nagu paistab
Aga võta näpust, kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab, sest kuigi Tartu ülikooli õppekorralduseeskiri ütleb selgelt, et avatud ülikooli tunniplaani koostades arvestatakse eelkõige töötavate tudengite vajadustega, ei ole see teps mitte nii.
Minul on veebruaris tunniplaan pandud näiteks igale reedele, nii et võta aga neli tööpäeva vabaks ja luhvtita tuhandeid, muidu jääd loengutest ilma. Tudengite nurinaid pole seni kuulda võetud, sest loengud on pandud statsionaariga kokku ja neid ju meie pärast nädalavahetusel kooli ajada ei saa. Ei tea küll põhjust, aga oletan, et mitme kursuse kokkulükkamine tuleneb ka rahapuudusest, mis ei luba õppejõude juurde palgata.
Samas on riigikogu heaks kiitnud Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015, kus on selgelt öeldud, et kõrghariduse korraldus muutub õppurikesksemaks ning et õppurite ootustest, vajadustest ja eelistustest on saanud kõrghariduse nurgakivi. Nimetatud strateegia lähtepunktides on kirjas veel üks huvitav punkt, nimelt õiglase juurdepääsu tagamine: “Kõigile võimekatele õppuritele luuakse võimalus kõrgkooli pääsemiseks – sõltumata nende elukohast, majandusoludest või erivajadustest.”
Ma ei saa päris hästi aru, kellele neid strateegiaid ja suuri sõnu tehakse. Arengukava näeb küll ilus välja, aga tänaseks neli aastat kehtinud arengukava täitmist ei näe mina tudengina küll kusagil. Kui sada aastat tagasi jäi mõnel kooli minemata, sest polnud saapaid jalga panna, siis täna on tudengil saapad jalas, aga kooli ikka ei pääse, sest rahapuudus sunnib ikka ja jälle sealt puuduma. Huvitav, kuidas see õiglase juurdepääsu punkt töö kõrvalt kõrgharidust omandava saarlase jaoks rakenduma peaks?
Kas nii, et mida paksem rahakott, seda õiglasem? Nojah, mõni aasta on ju veel aega strateegia eesmärke täita, ehk aastal 2015 saab tõesti ka saarlane öelda, et sõltumata elukohast on meile kõrgkooli pääsemiseks võimalus loodud.
Üks lootusekiir siiski on
Selles suhtes teeb väga tänuväärset tööd Ülikoolide Keskus Saaremaal eesotsas Maie Meiusega, kes alles mõni nädal tagasi avaldas siinsamas lehes üleskutse: “Bakalaureuse- ja magistriõppekavad saarel kohapeal!” Hetkel on küll minule teadaolevalt välja pakkuda vaid paar magistriõppekava ja vist üks bakalaureuseõppe eriala, aga seegi on rohkem kui mitte midagi.
Kurb ja samas ka paratamatu on vaid see, et väikesel saarel ei ole eriti tõenäoline, et siia tuuakse väga suur erialade valik ja nii võib tekkida oht, et ühe ja sama eriala inimesi saab liiga palju. Kui juhtivatel kohtadel töötavad kõrgharidusega saarlased omandavad lisaks ka magistrikraadi, siis toodab see juurde puhtalt kvaliteeti, kuid samas ei suurenda olulisel määral konkurentsi. Kui oleks aga vaid paar eriala bakalaureuseõpet, siis millised peaksid need olema, et kõik lõpetajad pärast saarel ka erialast tööd saaksid? Nii et mandril ülikoolis käimisest saarlased vist niipea siiski ei pääse.
Lõpetuseks tuleb vaid tõdeda, et mitte Tartu ülikool ei asu vales linnas, vaid selle teeb kaugemalt käijatele kättesaamatuks halb õppekorraldus ja riigi poolt vastu võetud kõrgharidusstrateegia mittetäitmine.